Sic transit

Natuke veel põhjamaa-reisist.
Kuni esimese õhtusöögini olime natuke ärevuses - kas eelmise suve leid, taanlasest imekokk on ikka alles... Mis kergendus ja juubeldus me ridades, kui ta siis köögist korraks välja astus. Menüü oli aastaga küll kõvasti kahvatunud (st läinud tagasi endisele väga heale tasapinnale), aga eks meie ootus oli seekord ka kõrgele kruvitud.

Jõeäärne seenetuur pakkus seekord rohkem jõevaateid kui puravikke. Imeliselt rahulikud, kas pole? Kes teab, ehk on need vaated ka eelmistel aastatel seal olnud, aga siis käisin rohkem nina maas ja käed seeni täis.

Muidugi käisime ära ka tavapärasel rajal Storulvåni kandis, seal, kus Lasse eelmisel aastal jalga nihestas. Enne võtsin talt ausõna, et seekord ei torma ja vaatab enne iga sammu, kuhu jala paneb. õnneks läks! Põhjapõtru oli vähem kui tavaliselt, aga paar uudishimulikku käis meid ikka piilumas. Saunasuuruse kaheks kukkunud kivi juures käisime ka.

Sellesse prakku mahub mees vabalt seisma, nii suur on. Ja õnn on, et sinna neid kive on külvatud, sest metsaga on nii kõrgel mägedes kehvasti. Metsa on küll, aga see ulatub napilt põlvini, nii et puu taha on suht raske peituda, kui vajadus käes.

Kivi pakub ikka kõvasti kindlamat kaitset:

Kivid on ka hea tuulevari lõunapausi ajaks, sest muidu puhub tuul läbi isegi siis, kui söömaajaks kotist tagavarakiht selga otsida. Kivi taga peidus ja päikese käes aga on mõnus ka söödud leib luusse lasta.

Selline näeb välja jõgi, mis andnud nime oma kaldale ehitatud turismikeskusele: Storulvån. Peale vaadates tundub nii madal, et mine kummikutes lahedalt üle - tegelikult aga on vesi nii selge, et pilk petab. No ja kiirust on veel ikka ka üksjagu.

Pealegi ei tea nende mägijõjede puhul kunagi, millise käänu taga varitseb ootamatu juga. Ühe sellise juures tegime jalasirutamise peatuse viimasel põhja-päeval. See on Ristafallet Åre lähedal - 14m kõrge ja 50m lai, sekundis kukub 100-400 kuupmeetrit.

Enne ärasõitu käisime veel tiiru peaaegu Norras (Norra tunneb muide ära mätaskatuste järgi). 600m kõrgusel oleva Storlieni rongijaama juurest algab mõnus lihtne rada Blomsterstigen, mida üks kuulus arst 19. sajandi lõpus mitmesuguste haiguste raviks kasutas. Raja serva lasi ta paigutada pingid ja lasi oma patsientidel vastavalt igaühe konditsioonile minna ühe või teise pingini ja tagasi. Ise istus oma isiklikul pingil varjulises kohas keset mäenõlva ja kontrollis, et keegi enne õiget pinki tagasi ei pööraks. Esimese, kõige madalama pingi nimi on 100aastaste pink.

Kui nüüd arvesse võtta, et sel ajal matkati ka mägedes korralikes riietes - viigipüksid, kuued-mantlid,  kaabud-kübarad, pikad seelikud ja kontssaapad - siis polnud ka selleni jõudmine lapse- ega vanurimäng... Kõige uuem pink, mida nägime, oli Victoria & Danieli oma, ja kõige kõrgem, milleni tõusime, oligi doktorihärra piilupink. Nagu pildilt näha, on ülevalpool mäge veel küll ja selle tipu taga veel teine ja kolmaski.

Vaade oli ka sellelt kõrguselt hurmavalt piiritu. Pealegi oli meil vaja enne õhtut lennujaamas olla, nii et tagasi auto juurde ja hüvasti, mäed! 

Tee peal tegime peatuse varaseks õhtusöögiks - samas kohas, kus eelmisel aastal magasime viimase öö enne hommikust lennukit, ja kus saime nii kauge põhja kohta väga head praetud lesta. Parkisime auto eelmisest korrast tuntud kohta ära ja märkasime alles siis, et aiale on tekkinud uus ja hoiatav reklaam.

Meil oli teistlaadi lihahimu, nii et läksime hoopis üle tee asuvasse söögikohta Berliner Schnitzel. Seda peab üks päris-sakslanna, kes teebki neid päris suuri lihalatakaid. Kartulit ja kapsast annab ka kõrvale.

Kohvi mõtlesime siiski mõnes õdusamas kohas juua. Esmalt proovisime üht järveäärses kalurikülas olevat kohvikut, aga see oli kinni. Üks koht oli veel varuks - teeäärse maasikaistanduse kohvik. 

Jõudsime parklasse täpselt kl 6 ja nägime sildi pealt, et koht ongi kuueni lahti. Napilt jõudsime, rõõmustasin ja tormasin ukse juurde. Sorry, we're closed! teatasid kaks sees olevat noort, kes omavahel mingis slaavi keeles suhtlesid. Kusjuures neil oli veel maasikatorti ja kohvi, ma ju nägin!

Müügiputkas töötav poiss oli õnneks lahkem ja müüs meile lohutuseks karbi maasikaid. Istusime siis löödult nende suurejoonelises lehtlas ja sõime neidki. Ülejäägi toppisime matka-veepudelisse, et lennu ajal lössi ei läheks.

Oligi mäeseiklus läbi. Auto ja võtmed tagasi, turvakontrollist läbi (check-inni tegime juba hommikul hotellis) ja tagasi tsivilisatsiooni. Nagu tavaliselt ei erutanud mu kupatatud seened ega suhkru all murakad mitte kedagi. Reisi tulemus sai selline:

Põhjas

Pidu peetud ja kingid lahti pakitud, pakkisime taas kohvrid-kotid ja lendasime Rootsimaale edasi puhkama, põhja mägedesse. Samasse kohta, kus eelmistelgi aastatel - Enaforsholmen ja selle ümbrus.
Sel aastal aga on kõik alates kevadest nii hiline olnud, et tavalise puravikuuputuse asemel sattusime kesksuvisele lilleaasale:

Isegi iiris ja sirel alles õitsesid - mõelda vaid, augusti keskel!

Puravike põua aga kompendeeris kuhjaga see, et leidsin esimest korda Rootsist päris-männiriisikaid. Siiani oleme näinud massiliselt ühtesid teisi, väga sarnaseid pruune, mida pole riskinud patta panna. Nüüdseks on selgunud, et need teised on veel söödavamad (vähemalt sealsete seeneraamatute arvates, mis männikaid üldse söögiseente sekka ei arva) kamperriisikad. Ja neid oli palju!

Ja murakaid oli ka rohkem kui eelmistel aastatel. Võimalik, et sellepärast, et liikusime seekord teistel radadel ja üks neist läks läbi suure murakaraba Silverfalleti suunas.

Seekord jõudsime jõeni ja joani, kuigi ülemiste astanguteni ei roninud, vaid keerasime umbes poole mäe peal pärast lõunapausi otsa ringi.

Tänu riisikatele ja mõnele pilvikule, mille eelmistel aastatel ära olime põlanud, kogunes kokkuvõttes üsna arvestatav seenesaak. Mõelda vaid, et täpselt nädala eest olime viisakalt peoriides, kingades ja kenasti kammitud...

Seekord valisime öömajaks poole väikesest jõeäärsest majakesest, mitte oma tavalise teise korruse toa köögiga kõrvalmajas. Vist tegime targasti, sest köögiga majas elas 2 kokku 4 mudilasega peret, nii et seal oli ilmselt päris häälekas olukord. Vähemalt selle põhjal otsustades, kuidas lapsukesed söögisaalis käitusid.

Kööki kasutasime seente kupatamiseks ikka - valisime sellise aja, kui kõik olid ära loodust vallutama läinud, ja vallutasime köögi :)

Rootsis olid vanasti sellised kavalad köögikaalud, mis sõltuvalt kaalutavast kogusest lugesid kas gramme või kilosid. See konkreetne ei loe küll enam ei üht ega teist, aga topeltskaala on siiski näha.
Hotellipidaja Bosse juhatas meile seeneotsimiseks kätte ka ühe uue raja, mis viis teisele poole jõesilmust väikesele künkale.

Seal olnud vanasti vaateplatvorm ümbruskonna imetlemiseks, nüüd samal eesmärgil piknikupink. nagu näha, sobib imetlemiseks seegi.

Üht asja tuleb küll öelda - puravike vähesuse võrra oli sel aastal lund jälle palju rohkem kui eelmistel kordadel. Sellel mäeküljel näiteks on tavaliselt vaid üks lumelatakas, see kõige vasakpoolne.

Palju loodust, lähedalt

Hommikusöögiks on Enaforsholmis tänapäeval õunatükkide ja vähese kaneeliga kaerahelbepuder. Moosiga pudrusööjad olid rahul, mina, kes ma söön soolast putru soolase võileivaga, natuke vähem. Aga sööma peab, sest muidu ei jaksa mägesid vallutada.
Hommikusöögilaua valikust tehakse ka kaasavõetav lõunaports: võileivad, muna, puuvili ja sokolaadivahvel.
Siis peaaegu kõik olemasolevad riided selga-jalga-pähe-kätte, seenenuga ja paar kilekotti seente tarvis ja plasttops marjade jaoks kaasa ja sõitsime Storulvå turismikeskusesse, kust algavad matkarajad mägedesse.
Tee ääres nägime metsikut kanaema paari-kolme pea sama suure pojaga. Olid ilmselt meie ees üle tee jalutanud, sest vastassuunas tee servas seisev auto viipas meile, et võtaksime hoo maha ja oleksime ettevaatlikud.
Natuke maad edasi kappasid mööda mõned põhjapõdrad. Meie toa kirjutuslaua sahtlist leidsin artikli sellest, mismoodi neid kasvatatakse ja karjatatakse. Muuhulgas sain teada, et isane põhjapõder on rootsi keeles sarv (mitmuses sarvar)! Aga suvel on sarved hoopis emastel, sest neil on sarvi vaja vasikate kaitsmiseks.
Sturulvå majakeste juures käis ka paar vasika ja sarvedega poroema ringi ja piidles meiesuguseid üsna kahtlustavalt.
Teeraja esimene ots läheb läbi madala ja vesise jõeäärse mätasmaa, õnneks saab sealt läbi mööda laudteed. Rahul maa, matkajad ja ilmselt ka lemmingud, kes end tee alla saavad peita. Eelmistel aastatel pole neid seal näinud, nüüd muudkui sebisid ringi.
Edasi läksime mäekülge pidi vähehaaval ülespoole, aga käisime ja kontrollisime üle ka madalamad ja märjemad kohad, kus kasvab murakaid. Siin pildi peal on murakatops paju- ja kasemetsa servas. Mets on nii poolemeetrine...
Siin pildi peal süüakse lõunat. Õnneks leidsime ühe suure kivi juurest tuulevarju ja vihm jäi ka selleks ajaks üle, nii et kannatas ka kinnasteta olla. Ma ütlen, augusti esimene pool pole mägedes mingi naljaasi.
Selle pildi peal on lõunasöögi kõrvale nauditud vaade.
Nii kui söök söödud ja asjad kokku pakitud, tuli järjekordne vihmapilv ja selle sabas vikerkaar. See valge laik vikerkaare kohal vasakul on lumi, mis mitte kunagi ära ei sula. Mina olen seda seal näinud viimase 5 aastaga 3 korda, ikka samas paigas. Lumelaiguga mägi on Getryggen e kitseselg. 2006 esimest korda sealkandis olles käisime seda lund ka lähedalt vaatamas.
Sellega päeva toredused ka lõppesid. Kui ma järjekordse murakalohu leidsin, kiirustas Lasse seda lähemalt uurima ja astus suure lapiku kivi peale, mis oli vihmast märg. Ja kukkus. Õnneks küll mitte istuli või, hoidku jumal, selili kivile, aga nii õnnetult, et jalg jäi kuhugi kinni ja pahkluu juures miski naksatas. Testisime - jalg kannatas siiski ettevaatlikku astumist, nii et 2-3 km tagasi autoni ikka saime käidud. Seal tirisin tal ruttu kummiku jalast, sest kartsin, et kui jalg korralikult paiste läheb, ei saa seda enam kätte. Ja polekski vist saanud. Tagasitee sõitiski Lasse sokkis, sest teisi jalanõusid kaasas polnud. Oleks olnud naljakas, kui politsei oleks kinni pidanud ja palunud tal autost välja tulla.
Tegime kiire põike ka Handöli (Käsiõlu) külakesse. Seal on väike kabel ja voolukivimurd, mõned majad ka. Voolukivi (täljsten, soap-stone) on see pehme ja talgine kivi, millest tehakse kaminaid ja kasutatakse toidu serveerimisel külma või sooja hoidmiseks.
Ja helikopteri maandumisplats, et hättasattunud matkaselle mägedest ära tuua. Tänasime veel korra head saatust, et seda vaja ei läinud.

Enaforsholmis pakkisin Lasse voodisse puhkeasendisse (katkine jalg teki- ja padjahunnikul) ja läksin vaatama, kas saan päeva jooksul leitud 10 seenele lisa. Kaasa võtsin 3liitrise plastpotsiku. Umbes tunni pärast olin tagasi, lisaks potsikule puravikke täis ka müts. Seal on väga mõnus seenel käia. Hotell on jõekaare sees oleva poolsaare peal, nii et piki jõekallast minema hakates jõuad vältimatult tagasi majade juurde - kui just tuldud teed tagasi ei lähe, aga siis jõuad ikkagi tagasi. Loogiline ju. Ja puravikud ja kaseriisikad kasvavad jõeäärse teeraja servas, mitte metsa all (seal on pilvikud, kärbseseened ja imelikud pruunid männiriisika moodi seened, mis on natuke teist tooni ja kasvavad 4 korda suuremaks; mina pole neid julgenud potti panna).
Õhtusöögil olime ainult neljakesi, peale meie üks rootsi paar linnakesest, mille sõpruslinn on Märjamaa. Nad olid seal isegi käinud! Mina vist ei ole... Mees oli Rootsi kuningliku metsa- ja põllumajandusakadeemia botaanik (hotell kuulubki sellele akadeemiale ja liikmed elavad seal tasuta, maksavad ainult toidu eest) ja naine kooli-inimene. Toredad sellised.
Kokk oli läinud natuke kergemat teed ja pakkus grillitud kanakoibi, lisaks prantsusepärane porgand (hernekaunte ja küüslauguga), valge peakapsas kastmes ja keedukartul. Magustoidu nimeks oli kleebine sokolaadikook (rootsis tuntud kui kladdkaka) vahukoore ja murakamoosiga, aga kook oli tegelikult pehmepoolne küpsis.
Pärast sööki puhastasime murakad ja seened. Murakate peale tühjendasime oma maja köögist leitud suhkrutoosi sisu, igaks juhuks. Seened keetsin läbi, et nad külmkapis laupäevase kojusõiduni vastu peaksid. Päris paras ports sai.
Sammulugeja näitas päeva lõpuks 18846. Senine rekord.