Pulmareis

Tahtsin terve talve ja kevade Budapesti termidesse sooja mineraalvette vedelema ja massaazimudimisele, aga ikka tuli miski muu vahele. Nüüd lõpuks oli väga hea põhjus olemas - vaja pulmareisile minna! Aga võta näpust - kui just poole öö ajal startida ei taha (tänan, ei!), võtab Stockholmist kohalejõudmine vähemalt pool päeva ja vähemalt ühe ümberistumise... Läksime siis kergema vastupanu teed ja Kopenhaagenisse, mis nagunii ammu jutuks oli olnud. Või nii me arvasime, kuni väravas selgus, et lisaks meile tahab lennule pääseda veel vähemalt 10 stand-by reisijat, puha 'omad' st SASi töötajad, kellel eesõigus. Ei mahtund. Järgmine lend ka ääreni täis ja kui paar kohta jääbki, siis sinna pannakse ennekõike sellest varasemast maha jäänud 'omad'. Mõtlesime juba alternatiivide, näiteks Tallinna peale, kui tuli meelde, et Malmö on ju ka peaaegu Kopenhaagenis. Sinna oli kohti lahedalt.
Kopenhaagenis oli väga tore. Nii tore, et Tivolisse me ei jõudnudki, kuigi elasime kohe selle kõrval raekoja platsi ääres. Nende raekoja plats on imelik üleskaevatud linnaväljak, üldse mitte nagu Tallinnas.
Esimesel õhtul tegime pika jalutuskäigu Nyhavni (seal sõime praelesta) ja väikese merineitsi juurde; tee peal nägime ka uut ooperimaja, kuninganna laeva, Maerski peakontorit ja Amalienborgi lossikompleksi. Kohe selle kõrvalt leidsime Eesti saatkonna ja veidi eemalt Rootsi oma, 10 korda suurema.
Mina, ooper ja jäätisevahvel, mida üritasin osta rootsi keeles, sest taanit ma küll loen, kuid ei räägi. Tütarlaps ei taht must üldse aru saada la teatas viimaks, kui inglise keeles olin oma soovi korranud, et taanis tulekski ikka inglise keelt kasutada.

Liivaskulptuurid ooperimaja kõrval kaipealsel. Koos nende korstende ja muuga ei näe just liiga respektaabel välja?

Merneitsi, taamal kuninganna laevuke!

Eesti saatkond kiviviske kaugusel lossiplatsist ja marmorkirikust, vinge.

Järgmisel, esmaspäeval olime kutsutud mu endise ülemuse Jörni juurde lõunale. Nad elavad linnast väljas väikeses idüllilises üsna mereäärses külas, natuke alla poole tunni sõita. Õnneks haaras Lasse jaamast kaasa selle suuna sõiduplaani ja õnneks otsisin ma sellest üles meie rongi, sest muidu oleksime mööda sõitnud. Olime istunud kiiremat sorti rongi peale, mis nende jaamas ei peatugi. Läksime siis poolel teel maha ja jätkasime järgmise, aeglasemaga. 

Lõunalaud oli rikkalik ja maitsev ja seltskond üle ootuste tore. Ilm oli nii mõnusalt soe, et saime istuda terrassil ja imetleda aeda. Kõige uskumatum oli see, et ka Skandinaavias on nagu Eestis: saavad kaks inimest esimest korda kokku ja varsti selgub, et neil on vähemalt üks ühine tuttav. 

Jörni naine Bente rääkis, kuidas ta värske abielunaisena Stockholmis elades ja töötades oli algul hämmelduses, et seal on nii lalju noori lesknaisi. Ta pidas kahe (kihla- ja laulatussõrmuse) ülestikku kandjaid Taani kombe järgi leskedeks.
Kui ära rongijaama hakkasime sõitma, ilmnes ootamatu takistus. Tulles oli Jörn lahkelt lubanud, et võime asjad tema autosse jätta, sest sellega viib ta meid tagasi rongile. Mina võtsin targu oma mantli ja koti tuppa kaasa, aga Lasse tegi, nagu juhatatud. Läksime välja - autot netu! Bente oli sõitnud emale külla ja võtnud väravapoolse auto, et mitte nendega manööverdada. Tänu sellele nägime ära ka selle, kuidas elavad nende külas need, kes kodus elamiseks liiga vanad ja vajavad iga päev abi. Hooldekodu nägi välja nagu väike madal ridaelamu, kus igal pisike rõduga korter. Hooldaja-abistaja on iga päev mitu tundi abiks, mitte nagu meil, et mähkmering hommikul ja õhtul (või oli see ainult hommikul?)...

Tagasi linnas, tegime tiiru Lossisaarel Christiansborgi lossi juures (selles on parlament, ülemkohus, peaminister, ratsutamiskool, kuninglik tall ja esindusruumid ja mis kõik veel. Ehitati pärast järjekordset tulekahju kuningalossiks, aga kuninglik pere oli end Amalienborgis nii mõnusalt sisse seadnud, et on siiani seal.
Siis hakkasime õhtusöögikoha järele ringi vaatama, aga esmalt jäi ette selline ilusa torniga börsihoone. See spiraal seal katusel on nelja draakoni sabadest. Sümboolne või mis?

Ühe ilusa torni leidsime veel, enne kui restoranide kanti jõudsime.

Restorani leidsime ikka ka lõpuks. Sellise, kus käivad kohalikud, mis enamasti tähendab head toitu. Nii ka seekord. Restoranide kohta käib ka portsu seadus - kui juba ühe leiad, siis tulevad teised ka riburada, nagu seened. Teel hotelli leidsime terve väljakutäie itaalia söökikohti.
Viimasel, teisipäeval sõitsime jälle rongiga samas suunas linnast välja, aga veidi kaugemale, Louisianasse. See on kauni mereäärse pargi ja väga hea restoraniga moodsa kunsti muuseum üsna Helsingöri lähedal. Just selles tähtsuse järjekorras me seda kohta nautisemegi, paljud teised samuti.

Teisel pool vett on Rootsi rannik, ikka väga lähedal.
Sellega oligi reisi meelelahutuslik osa otsas. Natuke aega nautisime ilma ka Kopenhaageni lennujaamas, enne kui oli aeg minna kes Stockholmi, kes Prüsseli lennu peale.

Prüsseli lend lükati ligi tund aega edasi, sest mootori indikaator näitas valesti. Õnneks saadi asi korda ja kui rahvas lennukis, rääkis kapten arusaadavas keeles ära, mis ja kuidas: miski toru, milles mõõdetakse seda läbiva õhu kiirust, oli hakanud eelmise lennu ajal segast peksma... Tavaliselt juhtub see siis, kui torusse on sattunud vesi, mis kõrgel külma käes jäätub. Mehaanikud ühendasid toru lahti ja puhusid suruõhuga läbi, et voilá! Sellised kaptenid mulle meeldivad, kes inimestega räägivad.

Provence Vol 1

Provence'is elasime külas/linnas nimega Lagnes. Nii väike, et kaartidele ei mahu, aga guugel ikka tunneb. Ca tund Marseille'ist põhja pool. Külas on kirik, loss, linna/külapea maja, kool, pizzeria, restoran, boulangerie, epicerie, purskkaev, mitu tänavat ja ilusaid maju, paar väikest platsi. Siin pildil on peaaegu kogu küla:Selline vaade avanes meie maja väravalt:
ja värava ees oli selline 3 tee ristmik (tänavad on 2-suunalised ja neil pargitakse):
Maja ise oli selline, meie toa aken see 2. korruse oma, luukidega. Luugid on kaval asi - kardinaid pole vaja, toa saab ööseks pimedaks ja soe/külm püsib ka paremini väljas.
Septembrilõpu ilm lubas ka külmavarestel õues süüa. Siin on lõuna kakiploomipuu all; seltskond laulab sissejuhatuseks parajasti Marseljeesi või häbeneb. See oli kahjuks vist ainus kord, kui selles majapidamises prantsuse keelt sai kasutada, sest pererahvas (ka Jeannette) räägib skånskat.
Taustaks olev majasein kuulub aiamajale, millesse kauged külalised plaaniti majutada. Ja valge kahhelsein aia tagumises nurgas ploomipuu taga on suvedušš. Aga septembris millalgi avanes taevas ja mõne päevaga sadas maha paar aastanormi ja sellele ei pidanud vastu naaberkrundi aiamüür. Kui seda hakati toestama, heideti pilk ka sama müüri külge ehitatud aiamajale ja selgus, et selle seinas olnud pisike pragu on laiemaks veninud ja linnavalitsus keelas selle kasutamise lihtsalt ära.
Aga tagasi luukide juurde. Need on enamasti ilusad sinised. Rohelisi ja kollaseid tuleb ka ette, aga vähem.
Kuna kohalikud mäed on tehtud paest, siis on sellest ka majad. Palju rõdusid ja nendel lilli.
Sellised tepitud tekstiilid on kohalik eripära. Isegi laudlinad on paksendiga ja mustriliseks tepitud.
Esimene väljasõit viis Gordes'i, kuigi Carl sõdis sellele kõvasti vastu. Olla liiga turistikas...
Eks ta natuke oligi, aga see-eest oli seal turg, kus müüdi juustu, lavendliseepi, lavendliga lõhnakotikesi, lavendlimett, maitseaineid ja muud head, ilusat või kasulikku. Isegi lavendlijäätist! Et sellest letist või müüjast pilti ei tohtinud teha, avastasin alles kodus suurema ekraani pealt pilte vaadates :)
Ilusat värvilist keraamikat (kausse, vaagnaid ja muud ilusat) ja tekstiili oli ka:
Ainult et päike tegi pildistamise pagana raskeks. Ma ju usaldan seda va automaatikat, ise ei oska.
Üks seltskonnast oli koju Rootsi unustanud oma seljavalurohud ja oleks peaaegu läinud apteeki kontrollima, kas tõesti on võimalik seda ilma retseptita kätte saada. Kohalikud väitsid, et piisab ka sellest, et apteekrile kinnitada, et oled seda ennegi võtnud ja on aidanud küll... Seekord aitas siiski sõbrakäsi.
Vaade alla orgu. Kipub nii olema, et külad-linnad on ehitatud kõrgematesse kohtadesse. Kõrgem koht taamal on Luberoni mäeahelik. Orus kasvatatakse viinamarju (nii madalad!), õunu (nii madalad ja lapikud! - ma puid mõtlen), kõrvitsaid, meloneid, aprikoose ja palju muud head.
Järgmine peatus - Roussilon. Lisaks linnakesele on seal vaadata ookrimäed, mille värv käib helevalgest peaaegu punaseni, läbi kollaste, orantside ja roosade.
Just nendes värvides on ka majad linnas:
Kohe ookrimägede kõrval oli kohalik surnuaed. See näeb välja niisugune, taustal linnake ise:
Ja kuna masin ei taha siia rohkem pilte lubada, siis jääb see jutt siinkohal katki.

Teistmoodi jõul

Algul oli idee minna jõuluks kuhugi, kus on soe. Näiteks Maltale. Uurimisel selgus siiski, et lendudega ei ole kõige paremini ja Malta-mõttest sai Rooma, ja mõte sai teoks.
24. lõuna ajal lendasime sinna ja 27. õhtupoolikul tagasi. Selle aja sisse mahtus päris palju. Hotell (www.hotelquirinale.com) oli suur, ilus, vana ja heas kohas, via Nazionale Termini-poolses otsas. Trevi, Veneetsia plats, Pantheon, Kolosseum ja Foorum olid jalgsikäigu kaugusel. Tegelikult ka Vatikan, kuigi sinna sõitsime miskipärast puupüsti täis bussis.
Ilmad rõõmustasid - 1. pühal Vatikanis Peetri platsil oli päikese käes vähemalt 20 kraadi. Järgmine päev Kolosseumis oli küll jahe ja vihmane, aga see-eest huvitav. Viimasel, pühapäeval oli päike jälle väljas ja poed pärast pikki pühi lahti. Muuseumidesse ei läinud, kolasime niisama mööda linna ja astusime sisse tee peale jäävatesse kirikutesse. Pantheon oli kahjuks kinni, aga uste vahel parasjagu lai piilupragu, nii et nägime ära kuulsa augu selle laes.
Kuuskesid oli, aga rohkem oli palme. vihmavarju-kujulisi seedreid ja apelsini-mandarini-sidrunipuid. Ja kuidas need lõhnasid!