Selline vaade avanes meie maja väravalt:
ja värava ees oli selline 3 tee ristmik (tänavad on 2-suunalised ja neil pargitakse):
Maja ise oli selline, meie toa aken see 2. korruse oma, luukidega. Luugid on kaval asi - kardinaid pole vaja, toa saab ööseks pimedaks ja soe/külm püsib ka paremini väljas.
Septembrilõpu ilm lubas ka külmavarestel õues süüa. Siin on lõuna kakiploomipuu all; seltskond laulab sissejuhatuseks parajasti Marseljeesi või häbeneb. See oli kahjuks vist ainus kord, kui selles majapidamises prantsuse keelt sai kasutada, sest pererahvas (ka Jeannette) räägib skånskat.Taustaks olev majasein kuulub aiamajale, millesse kauged külalised plaaniti majutada. Ja valge kahhelsein aia tagumises nurgas ploomipuu taga on suvedušš. Aga septembris millalgi avanes taevas ja mõne päevaga sadas maha paar aastanormi ja sellele ei pidanud vastu naaberkrundi aiamüür. Kui seda hakati toestama, heideti pilk ka sama müüri külge ehitatud aiamajale ja selgus, et selle seinas olnud pisike pragu on laiemaks veninud ja linnavalitsus keelas selle kasutamise lihtsalt ära.
Aga tagasi luukide juurde. Need on enamasti ilusad sinised. Rohelisi ja kollaseid tuleb ka ette, aga vähem.
Kuna kohalikud mäed on tehtud paest, siis on sellest ka majad. Palju rõdusid ja nendel lilli.
Sellised tepitud tekstiilid on kohalik eripära. Isegi laudlinad on paksendiga ja mustriliseks tepitud.
Esimene väljasõit viis Gordes'i, kuigi Carl sõdis sellele kõvasti vastu. Olla liiga turistikas...
Eks ta natuke oligi, aga see-eest oli seal turg, kus müüdi juustu, lavendliseepi, lavendliga lõhnakotikesi, lavendlimett, maitseaineid ja muud head, ilusat või kasulikku. Isegi lavendlijäätist! Et sellest letist või müüjast pilti ei tohtinud teha, avastasin alles kodus suurema ekraani pealt pilte vaadates :)
Ilusat värvilist keraamikat (kausse, vaagnaid ja muud ilusat) ja tekstiili oli ka:
Ainult et päike tegi pildistamise pagana raskeks. Ma ju usaldan seda va automaatikat, ise ei oska.Üks seltskonnast oli koju Rootsi unustanud oma seljavalurohud ja oleks peaaegu läinud apteeki kontrollima, kas tõesti on võimalik seda ilma retseptita kätte saada. Kohalikud väitsid, et piisab ka sellest, et apteekrile kinnitada, et oled seda ennegi võtnud ja on aidanud küll... Seekord aitas siiski sõbrakäsi.
Vaade alla orgu. Kipub nii olema, et külad-linnad on ehitatud kõrgematesse kohtadesse. Kõrgem koht taamal on Luberoni mäeahelik. Orus kasvatatakse viinamarju (nii madalad!), õunu (nii madalad ja lapikud! - ma puid mõtlen), kõrvitsaid, meloneid, aprikoose ja palju muud head.
Järgmine peatus - Roussilon. Lisaks linnakesele on seal vaadata ookrimäed, mille värv käib helevalgest peaaegu punaseni, läbi kollaste, orantside ja roosade.
Just nendes värvides on ka majad linnas:
Kohe ookrimägede kõrval oli kohalik surnuaed. See näeb välja niisugune, taustal linnake ise:
Ja kuna masin ei taha siia rohkem pilte lubada, siis jääb see jutt siinkohal katki.
No comments:
Post a Comment