Nonii, kuhu me muljetamisega jäimegi...Pärast kahte üsnagi turistlikku paika nägime ära ka pererahva lemmiku - Bonnieux:
Siin tegime kohvikupausi, et järgmiseks päevaks plaane teha, ja mina sain väga hea tarte tatini. Muud sõid kes tavalist õunakooki, kes sokolaadikooki, kes jäätist.
Kodutee peal sõitsime mööda Lacoste'i lossist ja külast. Kunagi markii de Sadeïle kuulunud poollagunenud lossi ostis mõne aasta eest Pierre Cardin. Pilti ei saand, sest liiga hämar oli ja auto ei pidand ka kinni. Õhtusöögiks oli köögiviljadega omlett, salat, juust, puuvili, sokolaad...Järgmisel päeval startisime nii 11 paiku mere suunas. Sinna pidi olema umbes tund sõitu ja et anda päikesele veidi rohkem aega vett soojendada leppisime kokku, et sõidame mööda väiksemaid teid ja vaatame ringi ja sööme kusagil mõnusas kohas lõunat. Ehh, see ring tuli umbes selline, nagu oleks hakanud Viljandist Pärnusse sõitma ja siis teinud enne hoopis tiiru ümber Võrtsjärve.
Tee peal tegime söögi-, poe- ja jalutuspeatuse Rognes'is. Mis oli ka väga armas linnake. Kui teha nähtud raekodade vahel iludusvõistlus, siis saaks minu hääle ilmselt Rognes.
Muidu valitseb linnakeses niisugune idüll:
Ja ühel tänaval nägin elevanti!
Niisiis - umbes 5 tundi pärast starti (tegelikult oli tee ääres kogu aeg midagi huvitavat näha, ainult et 2-3 tundi lühem oleks see tee võinud olla) ja pärast seda, kui olime tulutult püüdnud läheneda mitmele ilusale rannale - hooaeg ilmselt läbi ja sissepääsud kinni - leidsime viimaks ühe avaliku ranna, kuhu ligi pääses. Rannahoone, sinine lipp ja puha - mida sa hing veel tahad.
Mõlemal pool paistvad tehased, mahutid jm tekitasid veidi kahtlust (rääkimata reidil seisvast laevastikust), aga kohalik surfar väitis, et siin ujutakse küll ja vesi on puhas. Aga et ujumiseks on vesi nüüd juba külm. Ei olnud jah 20 kraadi, vähem oli, aga sellise sõitmise peale ei saanud ju kuivalt ka tagasi minna. Peale meie seltskonna oli rannas siiski veel 4 talisuplejat.
Tasuks pika autopäeva ja vapra ujumise eest pakuti õhtuks öösel vaikselt valmis haudunud loomalihapada. Mmm.Kolmanda päeva veetsime peaasjalikult St Remy de Province'is. Siin oli linn juba roomlaste ajal (Itaaliat ja Hispaania ühendava tee ääres) ja siinses St Pauli kloostrikliinikus oli umbes aasta ravil van Gogh.
Selle aastaga jõudis ta maalida 150 pilti, kuigi suurema osa aastast oli nii kehvas vaimses seisus, et ei võtnud pintslit kätte. Praegu tehakse kloostris kunstiteraapiat ja müüridele olid riputatud patsientide tööd, päris paljud päris head. Ja kloostripoest oleks tahtnud kohe süle ja seljaga kaasa võtta. Kloostri taga on lavendlipõld ja rosmariinipõld ja päevalillepõld ja müüri küljes ripuvad van Goghi tööde reprod. Juunis, kui kõik õitsevad, võib siin olla ikka pagana ilus!
Maja ees pargis seisab selline päevalilledega kuju:
St Remys leidsid meie kohalikud väga mõnusa lihtsa restorani. Siin pildil on üks teine, Maroko-teemaline koht.
Tasub vältida neid kohti, mille menüül on kirjas, et seda kohta soovitab kohalik turismiamet, rääkis Jeannette. Soovitus lisab hindadele nii mõnegi euro, aga söök ja keskkond on tihti parem turistivabades paikades. Meie 6ne seltskond sai 3-käigulise menüü (iga käik tuli valida 5 seast) koos veini (pudel punast kohalikku - need on head! - ja 2 veerandliitrist karahvini valget ja roséd) ja kohviga 80 euro eest... Osalt sellepärast, et üks jättis oma loomaliha peaaegu söömata, sest sitke tükk oli sattunud. Või siis olid hambad kehvad. Ettekandja pakkus, et toob midagi muud asemele, aga kuna me olime juba õnnetule jaganud pasteeti ja lihapada, siis ütles ta lahkest pakkumisest ära. Pärast arvet uurides avastasin, et kirjas oli küll 6 menüüd, kuid raha küsiti 5 eest!Kuna autojuhid olid söögi kõrvale joonud paar klaasi veini, tegime tiiru linna peal. Ilus linn on.
Enne ärasõitu aga tuli autod kätte saada, see sinine ja selle ees seisev hall. Kui sinine oli end täiesti vastu tagumist ajanud, tekkis hallile 15-20cm manööverdamisruum. Rohkem polnudki vaja.
Õhtul enne pimedat jõudsime väisata veel ka Lagnes'i kuulsat naabrit Fontaine-de-Vaucluse'i. Ei ole purskkaev, on suur mäekoobas, vesi voolab läbi mäeseina jõkke. Kevadise suurvee ajal aga oli veetase olnud nii kõrge, et koopasuu oli vee all.
Siis oli aeg asjad pakkida ja lennujaama sõita. Loodetavasti olime nii paid turistid, et meid oodatakse tagasi.
Mitu asja jäi pildistamata. Naabermaja väraval olev metallsilt, millel hoiatatakse tigeda kassi eest. Eelroog St Remys restoranis - suures ahjuvormis serveeritud pasteet. Selline korralik ja rammus, millest ise võis paraja tüki lõigata. Või kaks :) Flamingoparv lennujaama lähedal tiigil. Natuke punaseks muutunud viinapuuistandus. Erepunaste õuntega õunapuuaiad. Mitmekilomeetrine plataaniallee ja sama pikk autorodu, kuhu tipptunni ajal kinni jäime.
Marseille lennujaama lae all rippuv lennuk oli reisi viimane klõps.
No comments:
Post a Comment