Pikad pühad

Ega siis pikkadel pühadel saa lasta niisama raisku minna. 1 päev puhkust lisaks ja 5 päeva Eestis käimiseks olemas. Selle ajaga jõudis vaher terrassi kõrval kuldkollaseks minna.
Reedeõhtune reisi algus oli tülikas. Bussis istusid meie lähedal teine teisel pool tagumist ust (1 tagapool ust, teine eespool; vahemaa vähemalt 2m) 2 vist leedulast, kes terve tee rääkisid. Täiel häälel, et jutt mootorist üle käiks. Millega neil vähimatki probleemi polnud. Ma arvan, et bussijuht kuulis oma kabiini ka viimast kui sõna.
Lennukis istusin pärast väikest vangerdust Tõnu Lelumehega kõrvuti ja klatsisime igasugu inimesi. (Palun luksunutelt vabandust.)
Laupäeval pediküür, massaaz, Suva sokipood (nad ajavad mu veel pankrotti), tore pooltund vanaisa Antsu juubelil (Raimond on meheks ja tütre saanud!) ja soe sõbralik paartund estlaini-jõuguga yasuragis.
Pühapäev-esmaspäev Viljandis. Endla hotelli soovitan kõigile, kel Viljandis öömaja vaja. Vaikne, puhas, sõbralik (eriti hind), hommikupuder väga hea, aga kohv võiks kangem olla. Ja mis teema selle kollase sildiga L-teega on igal pool? Kas nad maksavad peale?
Näitasin emale ette oma uurimistöö ja sain tasuks kümmekond uut nime. Selgus, et vanatädi Maria, kelle ma arvasin väga noores eas ära surnud olevat (personaalraamatus on lahkunud/surnud lahtrisse midagi 1897. a. kohta kirjutatud, aga aru ei saa ja ma uskusin kohe kõige hullemat) oli hoopis mehele läinud ja pojagi saanud. Ja et vanatädi Juuli Wilhelmine poja Augusti (kes on mu tädi Maimu ristiisa) tütar Anne on maademahhinaator Villu naine (kui ikka veel on?).
Surnuaias käisime ka, et hingedepäevaks isale küünal panna. Pärast läksime vennanaise vanemate haualt läbi. Seal olid pojengid nutsus vastu maad, aga ära ei saanud lõigata, sest polnud, millega. Proovisime siis lihtsalt natuke viisakamalt sättida, kui mööda läks kalmistuvaht ja mühatas käigu pealt, et lõigata tuleb, mitte nalja teha. Kääre pole, hõikasin talle järele. Mees rääkis veel midagi, mida me keegi ei kuulnud... Läksin siis tööriistakuuri järele, et ehk annabki talt mingi riist välja kaubelda. Ei saanud ma suudki lahti, kui tüüp ulatas tagantkätt hekikäärid ja käskis samasse kohta tagasi tuua. Aga kui ma poleks talle järele läinud? Oleks ilmselt arvanud, et on ikka mugavad, ja vast koguni ise kohale toonud.
Enne ärasõitu tegin üllatusvisiidi PM Merlele. Leppisime kokku, et keegi peaks tuleval suvel korraldama kursuse kokkusaamise (ikkagi 30 a kohtumisest ja 25 a lahkuminekust), aga täpsustamata jäi, kes just. Loogiliselt võttes Tartu-omad. Huvitav, kuidas nad sellest teada saavad?
Teisipäeval imestasime, millise kõrge külalise puhul Rävala pst nii paksult politseid täis on nagu Prüssel Ülemkogu ajal, helikopter taevas ja puha. Pärast uudistest kuulsime, et kõrgeaulised eurod jõudsid linna.
Õhtul läks Lasse ära Stockholmi ja mina Triinu juurde kvaliteetaega veetma: sõime pikalt reklaamitud müstikakooki (külmalt parem!) ja rääkisime elust ja inimestest.
Eile jõudsin lõpuks ka oma massööri juurde, siis kontorist läbi ja õhtuks tagasi sooja Prüsselisse. Kell 9 õhtul 15 kraadi, see meile meeldib.
Bussis oli jälle imelik mees. Nägi välja nagu vana hiinlane ja kui tahtis üsna täis bussis inimesest mööda pääseda, ütles "Ühh!". Ja siis veel korra, nõudlikumalt. Toimis.
Sellise laari söögikraami vedasin Eestist kaasa. Meetrite kaupa ukse- ja aknatihendeid ja mikroahju toidukupli veel lisaks. Võiks arvata, et siin on nälg või midagi.

Hingedepäev läheneb

Nad võiksid neegritel ära keelata tumedate riiete kandmise. Hommikul tuli vastu tume tüüp täpselt nahavärvi poolmantlis, kapuuts peas. Täiesti uskumatult õõvastav pilt.
Õhtul nägin teist sellist, aga tal oli õnneks kapuutsi asemel müts, nii et pea paistis välja.

Teistmoodi hommik

Täna oli äratus tavalise 8:10 asemel 6:50, sest kell 7 pidi saabuma 'heating engineer', et tunni jooksul üle vaadata maja kõigi 6 korteri kõik radikad, nendest õhk välja ajada ja uus katel niimoodi tööle timmida, et ülemise korruse rootslasel ka ülemisele korrusele soe jõuaks. Tuli nii 7:15 (mul oli selleks ajaks juba pesugi pessu pandud) ja lahkus 5 minutit hiljem, sest õhku leidis ainult ühest kohast. Rootslane oli nõutu, sest peale meie ja tema ei saanud töömees mitte kuhugi sisse - kuigi teade ilmus postkastidesse juba teisipäeval.

Ja mida sa hing siis sellisel varasel ajal teed? Tööle ei saa ju varem minna kui 9... Tegin laari kohvi ja võileibu ja vaatasin laenuks saadud Ratatouille-multikat! Normaalne, mis?
Tööle kõndisin võidu lennujaama bussiga. Startisime meie maja eest täpselt ühel ajal ja koleda komisjoni-maja juurde peatusesse jõudsime ka korraga. Ansip ja Merkel olid jälle ummiku tekitanud.

Mu kartus sai kinnitust. Millenniumi-kolmiku 2. raamatus on see koht, kus Mikael saab jälile Lisbeti suurele ja uhkele salakorterile, loeb trepikojas nimesilte (korterinumbreid ju seal ei tunta) ja läheneb kõhklematult sellele, millel seisab V. Kulla. Ka eestikeelses! Huvitav, mitu lugejat teab, et Segasumma Suvila on rootsi keeles Villa Villekulla? Tõlkija, näed, pole teadnud. Isegi kahtlustanud mitte, kuigi raamat (ja sellest kirjutatud arvamuslood) on Pipi-vihjeid täis.

Oh ajad...

Liiga hea, et ainult feissbukki jätta... (tänud Taurile):

Pealtkuulatud vestlus liftis (tegelased on ca 20sed)
Poiss tüdrukule: "Mis op süsteem su arvutil on?"
" Vana hea Vista."
Poiss: "Ma sain uue Windows 7. Tule mulle õhtul külla, vaatame, kuidas see töötab."
"Mmmm.... muidugi tulen!" vastab tüdruk meelalt.

Ja kas see on ikka normaalne, et oktoobri viimasel nädalal õitsevad roosad ja valged põõsad ja kollaste õitega umbrohud?

Pole ju normaalne

Nii ma siis lasingi end ilukõnega ära petta... We would like to assure you that we will do our best not to disturb you. We like living here and it is in our interest to keep good relationship with everybody living in this building... Yeah, right.
Kui me reedel linnast moules frites õhtusöögilt (Chez Léon, mmm kui head!) koju jõudsime, kostis peopaigast trepikotta mõnusat mahedat muusikat. Igaks juhuks tegin siiski lapsega diili, et vahetame toad ära. Minu tuba on otse peo kohal, tema oma üle koridori oleva korteri kohal (ja ta magab veel kõvemini kui ma). Ei old abi midagi, sest kui külalised saabusid (esimesed nii ½11 ajal, vähe hilisemad kesköö kandis), läks PEOKS. ½4 olin ma igatahes veel ärkvel ja täiesti kuri, eriti selle üle, et tüübid suitsetasid trepikojas. Siin pole kombeks uksi tihendada ja kogu mu elamine haises suitsu järgi justkui mingi urgas. Nojah, siis läks Lasse alla ja teatas, et nüüd olgu peol lõpp või muidu tuleb politsei. (Mis oli teadagi bluff, sest nende kutsumiseks meie kummagi prantsuse keelest ei piisaks.) Mingi 4 paiku lahkuski seltskond majast, möirgas veel mingi aja tänaval ja hajus siis minema. Ja saigi juba ½5 magama jääda! Hommikusöök lõppes kell 1.
Hommikuks oli Lasse välja mõeldud kättemaksuplaani: kui naabrinaine oma ilusad lillelised kummikud jälle oma ukse taha pargib, siis läheb ja kallab kummassegi klaasi külma vett. Pidutsegu siis!
Eile kuulsin katusealuses korteris elavalt rootslaselt, et lärm oli ka teda üleval hoidnud, kuigi teda eraldas sellest 2 korrust.

Laupäeval ostsin lõpuks mikrolaineahju. Nimi on King d'Home :)
Ja pühapäeval tegin kõrvitsast supi ja 3 purki salatit.

Läheb peoks

Aga mitte meie juures. Hoopis alt-naabrid, kes alles ükskord öösel valjult pidu pidasid, saatsid hoiatuse. Homme õhtuks on nad külla kutsunud KÕIK seni Belgias kohatud inimesed. Majanaabrid tohivad ka minna, kui nad ses lärmis magada ei saa. Ja sellest teatatakse lahkelt tervelt eelmisel päeval! Palun ettepanekuid, kuhu üheks ööpäevaks evakueeruda.

Tänane ahhaa-elamus: prantsuse keel on kui tango. Tunnis tundub lihtne ja kohati isegi suhteliselt loogiline, aga järgmises tunnis kuulan samu tõdesid jälle kui uusi. Huvitav, mitu aastat läheb, et asjad lõpuks pähe kuluksid? Tangot ma selgeks ei saandki...

Aga vähemalt on nüüd ära ostetud suusarongi piletid. Val Thorens, here we come... natuke vähem kui 5 kuu pärast!

Pikem pole parem!

Nädalavahetuse kõrvitsasupp ajas hamba verele ja läksin täna Prüsseli kodupoodi kõrvitsajahile. 6 kilo, 88 eurosenti tükk, mereröövli nägu peas... või kehas? Stockholmis maksis odavamas poes paar ööri alla 20 krooni, mis on enam-vähem 2 eurot. Kukeseentega sulajuustu ei olnud ja alles kodu poole kõndides tuli meelde, et muskaatpähklit ka ei ostnud. Šerrit ka mitte, sest ei osanud valida. Aga need 3 just supi heaks teevadki. Näis, mis sest asjast saab.
Peaaegu oleksin hoopis Old Invalid portveini ostnud. Neile oli ümber kaela pandud kollased sildid, millel 7-sentimeetriste tähtedega kirjas -75. Ja selle all hästi peenes kirjas 'eurocents'.
Toidukilet ostsin hoopis, sama nime ja näoga mis senised. Panin tavalise koha peale köögikapis - uks ei lähe kinni. Võtsin välja ja panin uuesti - ikka sama. Võtsin siis vana paki ka kapist välja ja mis selgub: uuel pakil on üks ots punane ja sellel teade: nüüd 3 cm laiem! Kile laiem, rull ja karp aga pikem ja mina otsigu talle kapis uus koht. Kes see ütleski, et change is seldom for the better?