Tuesday, 25 March 2014

Lastega suusatamas


Seekord siis suusapuhkus jälle koos kahe lapsega. Või noh, noorema inimesega. Esimest korda talvel Enaforsholmis, sest see tundus olevat selline "igale midagi" koht: kohapeal ja Storulvå ümbruses murdmaa- ja matkasuusarajad, Storlienis mäed ja murdmaarajad ja Åre mäed ka käeulatuses. Kohapealseks kasutamiseks lubati eraldada tõukekelkki. Tegelikult anti koguni kaks kelku ja ilma eest, me oleme vist nii head inimesed. Või vähemalt kunded.
Kokku saime Stockholmis - mina Prüsselist, noored Tallinnast; sealt lendasime Östersundi (mida ka Åre lennujaamaks kutsutakse) ja edasi rendiautoga. Esimene peatus suvest tuttavas Berliner Schnitzel söögikohas Ytterås.
Saab kohapeal süüa, saab ka kaasa osta ja kui oleks sellise kalduvusega, saaks kaasa ka lihtsalt võtta, sest vetsu pääseb läbi laoruumi, milles lahtise uksega vorstikülmik. Meie ei ostnud ega võtnud, sest olime Enaforsi köögi headuses kindlad.
2-3 nädalat enne reisi lugesime ärevusega ilmateadet ja olime valmis totaalseks lumepuuduseks, aga lõpuks hakati ikka ka lumelootust andma. Ja tõesti, meiega koos jõudis kohale ka lumi. Palju lund! Ei lugenudki kokku, mitu korda  auto seisuplatsi tühjaks saime loopida-lükata, aga ikka mitu korda päevas...
Ja mis selgus - lumi on seestpoolt sinine, just nagu liustik. Imeline loodus!
Autole koht valmis kaevatud, tõi Lasse kohale meile eraldatud tõuksid ja noored läksid neid testima.
Pärast testisid veidi vanemad ka. Millal see viimati oligi? 1977? 78? 79? Oma 35 aastat tagasi siis.
Mammu tegi hoolega lumepilatest, et vorm käest ei kaoks. (Margit ikka ka.)
Siin pildil on kelgutamisest väsind seltskond kogunenud meie tuppa lõunavõileivale.
Siin aga on hommikusöök. Purgaa on otsas ja päike jälle väljas ja maailm me ümber imeline.
Pakkisime end siis suusariietesse ja sõitsime Storlieni suusalaenutust otsima. Eelmisel päeval purgaaga käisime ka, aga siis ei leidnud ei mäge ega selle jalamil olevat laenutust. Hea veel. et teed käest ära ei kaotanud... Ühe koha peal, kui ikka kohe mitte midagi enam aru ei saanud, läksin autost välja ja kõndisin tee keskel, et Lasse teaks, kuhupoole hoida. Ikka pöörane!
Nüüd oli sõit nagu lapsemäng. Suusalaenutuse ees istus selline tegelane, oli just käinud nõlvade seisukorda kontrollimas.
Tasapisi tõusis jälle tuul ja hakkas lund keerutama, nii et mäe peal tuli hoolega kaarti lugeda, et mitte metsa minna.
Mäe all istus selline suusaämblik, vahepeal käis isegi ringiratast.
Jällegi lõuna, seekord mäe all ninasoojendamismajas.
Ja õhtusöögi lõpetuseks pakuti ühel õhtul vastlakukleid! Neid rootsi moodi, martsipanitäidisega, mille ma välja koukisin ja edasi andsin.
See pilt siin sai selline natuke õudukas, justkui vaataks vaim peeglist välja.
Suusalaenutuses tegime targu kohe multi-diili, mis lubab proovida igasuguseid suuski. Matkasuuski käisime katsetamas Storulvå mäekeskuse juures. Kaua ja kaugele ei sõitnud, sest jälle see tuul, eriti vastutuul...
Murdmaad sõitis peamiselt Lasse ja ühe tiiru ka mina. Margit alustas koos meiega, aga pööras varsti ninad tagasi küla suunas. Sellel ühisel tiirul sai Lasse parajat vatti, sest suusad pakkisid lund alla. Hädast päästis hügieeniline huulepulk - mõned tõmbed kõige kriitilisematesse kohtadesse, näpuga natuke laiali ja saigi mure lahendatud.
Siin on taas näide lumepilatesest. Tegelikult käidi naabermaja nurga taga jõe kaldal kakaod joomas.
Siin on näide õhtusöögiks pakutavast.
Selles tagumises väikeses majakeses me elasimegi. Meie ühel, lapsed teisel pool. Maja nimi on Tindipott, sest kuju pidavat seda meenutama.
Peahoone seintel on palju toredaid pilte. On fotosid vanadest aegadest ja on esimese omaniku maalitud armsalt naiivseid maale.
Siin oodatakse õhtusöögisignaali.
Siin tehakse niisama pulli
Siis läks sulaks ja tuli lumememm teha. Nii soe oli, et püstise peaga memmest sai mõne tunniga üks teada-tuntud poliitik.

Siin on Enaforsholmen täies ilus, taustaks Snashögarna. Kas pole kaunis?
Ja siin vaade suure tee suunas. Küngas tundub küll väike, aga sellest ülessaamiseks tuli ikka juba seal puude juures hoog üles saada ja siis lootma jääda, et rattad mõne ootamatult libeda koha peal ringi ei hakka käima.

Siis oligi käes viimane õhtusöömaaeg ja sel puhul palusime Bosselt pildistajateenust. Bosse on see mees, kes koos oma naise Ingalillega Enaforsholmi peab. poole kohaga on neil abiks ka taanlane John ja seekord ka Ingalille tütar Amanda, kes lahkelt jagas meile nende imelise seemneleiva retsepti.
Imelistele salatitele lisaks pakuti sama imelist hernesuppi ja maa kombe kohaselt jõid täiskasvanud selle kõrvale sooja punši.
Bossega seoses sai korra nalja ka. Küsisin noortelt, kas nad ikka teavad, mis Bosse nimi päriselt on. Sest ega's Bullerby poisid suureks saades enam Lasse, Bosse ja Olle ei ole. Vihjeks andsin, et Lasse näiteks on hoopis Lars. "Bors!", tuli Mammult automaatvastus ja jumal tänatud, et mul parajasti suu punši ega suppi täis ei olnud.
Meie kirju ega kaarte ei saatnud, aga neile, kes saata tahavad, on suure maja vööruses postkast sellise ausa teatega: "Postkast asub Enaforsi külas, 50m raudteejaamast. Võite jätta ka meie postkasti, aga puudub garantii, MILLAL need posti pannakse."
Ärasõidul sain lõpuks pildile Enaforsi lähedal oleva tagurpidise raudteesilla. Fotopeatus tuli välja lunastada Lasse uue lemmiklauluga Leninist/Stalinist. Suur Lenin ta oli üllas... peale olid noored üksjagu üllatunud.
Esimese jalasirutamis-peatuse tegime Tännforsi juures. Ilus metsatee muudkui käänas ja pööras, pakkus vaateid ja päikest ja vuntsimaterjali.
Lõunapausi pidasime Ullådalenis restorani terrassil. Seal oli juba väheke alpimeeleolu tunda - mäesuusasaapad ja lamamistoolid ja päike ja vaade.
Mattmari kiriku juures pidasime ka kinni ja seekord pääsesime koguni sisse. Väga ilus, vana ja värviline. Isegi kirikurott on neil olemas. 


Berliner Schnitzel kohas tegime jälle tankimispeatuse. Seal on hea koht: ühel pool teed saab tankida autot ja teisel pool teed inimesi.
Kui juba lõpetama hakkasime ja Lasse veel midagi leti ees tegi, laekus väike seltskond, kes rootsi keelt ei rääkinud. Küsisid kõrtsmikult inglise keeles, kas kaardiga maksta saab - see ei saa aru. Lasse siis tõlkis talle küsimuse rootsi keelde ja saadud vastuse inglise keelde... Siis millegipärast küsis uustulnukatelt, miskandi mehi nad on, Sakslased! Tema ka! teatas Lasse kõrtsmikule osutades. Edasi said nad juba ilma tõlgita hakkama, meie aga itsitasime veel hulk aega.

Lennujaamas seisis üks Aviesi lannuk ja tuletas Toomast meelde. Oh jah.
Siin pildil etendab Margit Ummit e saatjata last, lennunduskeeles UM e Unaccompanied Minor.
Siis tehti ajaviiteks selfisid. Selline viisakas
ja selline totakas
ja lõpuks ka minu esimene
See Östersundi lennujaam on ka päris mõnusaks tuunitud, kuigi Tallinna omani on veel pikk tee minna.
Stockholmis oli enne ärasõitu veel lausa kaks päeva. Esimesel käisime poodlemas-ostlemas. Õeksed saavutasid uued suvekleidid, üks ilusam kui teine.
Aga siis läksime ABBA muuseumi ja see oli vaata et terve reisi kõige ägedam asi üleüldse.
Muuseumipoes läks aega umbes sama kaua kui muuseumis seeski, sest sealt oleks tahtnud kohe kõike. Väljas maja ees aga sai pilti teha.
Noored leidsid üksmeelselt, et on vähemalt 20 aastat liiga hilja sündinud. Nii mõjub ABBA!

Thursday, 27 February 2014

Kaine autojuht

Vahel laps kohe üllatab. Kogu see ta e-autokool tundus nii hägus, imelik ja veniv protsess olevat, aga siis äkki tegi esimesel katsel ära kõik koolieksamid ja kõik ametlikud ka ja kohe antigi juhiload. Imelihtne!
Kõigi värskete juhtide esimesele autole annaksin ma kohustuslikus korras numbri sellisest seeriast - et ikka meeles püsiks...

Järgmise võib siis juba võtta kas nime või töö või kalduvuse või hobi vms järgi:

 
 
Kummaline oli ükspäev siin Prüsselis kodu lähedal näha sellise kleepsuga autot. Kohaliku eestlase-rullnoka oma äkki? Kleepsul oleva lipu järgi otsustades siiski Poola oma. Tundub, et Läänemere lõunakaldal valitseb üsna ühtmoodi stiil.
Aga muidu on neid tähendusega numbreid siin ikka palju ja igas keeles:

Thursday, 20 February 2014

Eksperimendi lõpp

Rohelist röövikut mäletad? Ja pruuni nukku, mille sahvrisse talvituma panin?
Vat läinud laupäeval, kui pärast poeskäiku viisin sahvrisse rataskoti ja mõnda, mis selles koju saabus, kuulsin imelikku kõrinat-plõginat. Nukukarbis oli liblik!

Mitte just see, keda ma oodanud olin, aga päris kole ka mitte. (Kuidas kroonprintsessi äi pulmalauas oma pojale ütleski: hokiproffi sinust küll ei saanud, aga me armastame sind sellegipoolest...) Targad inimesed tuvastasid näoraamatusse vaatamiseks pandud piltide järgi, et on ahhaatöölane. Vikipeedia lisas, et ta lemmiktoit on (näiteks) basiilik.


Nii me siis elasime mõned päevad - mina toas, tema (tühjas) kohvikannus. Kohvikannus selleks, et ta enne ära ei kaoks kui Lasse Prüsselisse teda vaatama jõuab. Jõudiski. Lasime siis liblika kannust välja basiilikupotti, et las avastab öösel väheke ümbrust. Hommikul liblikat enam polnud: Ei basiilikul, ei potis, ei kusagil. Kergelt tulnud, kergelt läinud...
 
 Eestvaates peaaegu nagu lennuk kohe.

Friday, 7 February 2014

Biznesplan

Ma olen ikka maalt ja hobusega või siis mingist ideaalmaailmast. Ma ju arvasin, et poliitilisi erakondi asutatakse mingite suurte ja õilsate või vähemalt asutajate arvates vajalike ja mõistlike ideede jaoks kõlapinna saavutamiseks ja heal juhul ka nende elluviimiseks.
Nüüd siis sain teada, et hoopis parlamenti pääsemiseks! Ojuland ise ütles Kuku raadio Nädalategijas, ja kohe korduvalt, nii et arusaamatus või valestikuulmine ei saa olla. Et europarlamendi valimistele nad jah ei jõudnud, aga nüüd tuleb kiiresti kokku kirjutada selline programm, mis meeldiks piisavalt paljudele, nii et kohe mitme koha jagu hääli kokku saaks. Halloo?! Kas nii siis tehaksegi poliitikat, et biznes plan, saslõk i salata? Mõni ime siis, et riigimehi pole - või on see hoopis teistpidi?
Ja siis see erakonna nimejama... Isegi mina, kes ma ei olnud seda Ühtse Eesti Suurkogu asja näinud, olin aru saanud, et tegemist on satiiriga. Nüüd siis vaatasin tagantjärele ära selle valimiskooli kõik osad ja suurkogu ära ja olen ühekorraga mustas masenduses ja suures vaimustuses. Aga kuidas saab sellisesse ämbrisse astuda inimene, kes ometi poliitikas kõik see aeg ninapidi sees on olnud? No vote from me, missy. Ever.

Wednesday, 22 January 2014

Tajine minu elus

See on nii kummaline, kuidas asjad su ellu tulevad.
Nagu näiteks see ilma kartuli, riisi vöi makaronita praad. Kui Tiia sellist Luksemburgis esimest korda pakkuda kavatses, olin täiesti mures, et vähemalt Lasse sellisest kala-ja-salat menüüst küll söönuks ei saa. Napp aasta hiljem oli see me normaalne päeva pöhisöök - kui kalagi taldrikule sattus. Tegelikult piisas ka salatist, ja umbes kilo kadus kuuga.
Vöi siis see teine asi - tajine. Enne augustit polnud ma seda sönagi näinud-kuulnud, nüüd on ta kindlalt menüüs. Köigepealt nägin teist suvel XLis elades ühes maroko asjade poes ja sain teada, et asjanduse sees hautatakse liha, köögivilja ja muud hõrguks.
Siis ilmus tööl söökla menüüsse. Ja ühe jalutuskäigu ajal siinkandis jäi silma imeliku nimega restoran Le p'tit Chouia en +, mille menüüs kuskuss ja tajine. Internet lubas, et üks paremaid Maroko kohti linnas, ja ilmselt õigusega.
Lisaks väga heale toidule on seal sõbralik teenindus, ilus värviline sisustus, sume muusika, mõnus õhkkond ja huvitav õlilisandiga väga magus piparmünditee, mida mujal ilmselt ei jooks, aga siia sobib kui rusikas silmaauku.



Kohe esimese korra suurim üllatus oli rosinate ja kuivatatud ploomidega ülipehmeks hautatud lammas. See kokku oli nii magus, et sobiks ka magustoiduks, aga uskumatult hea. Kuskussi tellides aga kaetakse lauake potsikute ja kausikestega: kuskuss, hautatud köögivili, liha, kikerherne-sibula-rosina hautis (mmmmm...!) ja miski terav kaste. Kusjuures - ka kala on täiesti värske ja täpipealt parajaks küpsetatud, mitte sekunditli liiga kaua! Koju minnakse sealt veeredes, ehkki tee läheb kergelt ülesmäge.

Thursday, 16 January 2014

1000 on rohkem kui 4000

Nädalavahetus Stockholmis. Hästi sportlik selline, 2 päevaga kokku 5 km.
Laupäeval basseinirekord - 1 km. Eelmine ujumine oli 700m ja mõtlesin tegelikult, et olen tubli, kui seekord 800 ära tuleb. Aga kui see ujutud oli, siis oli hoog sees ja 200m tundus nii vähe sinna otsa teha. Ikka väga tubli tulemus konna kohta. Kui mina basseinist välja ronisin, läks sinna üks väike Aasia olekuga naisterahvas suure roosa ujumisrõngaga. Väga rõõmus pilt oli.
Seal politseimaja basseinis käib üldse huvitav seltskond. Päris tihti kuuleb prantsuse keelt, sest Stora Essingeni prantsuse kool kasutab seda. Ja viimati oli üks ingliskeelne tädi seelik-trikooga. Esmalt basseinis ja siis saunas. Ainult et saunauksel on (rootsi keeles) silt, et sinna klooriste ujumisriietega minna ei tohi. Tädi sai seesolevast pildist siiski üsna kiiresti aru, et on totaalselt overdressed ja küsis, mis värk. Ja lahkus - mitte selleks, et trikoo eemaldada, vaid igaveseks.
Pühapäevane saak oli 4 km Östermalmi staadioni uisujääl. Üsna sõidetav oli, vaatamata sellele, et järvejääd veel ei tööta ja rahval pole eriti mujal tritsutada.
 Preemiakoogi jõudsin isegi valmis nikerdada, sidrunise.
 

Friday, 10 January 2014

Inimõigusest


Uus aasta tõi kaasa uue passi - üle pika aja taas punase. No ei meeldi mulle selline asi, aga vana hakkas jaanuaris otsa saama ja parem siis juba punane pass kui passitus. Konsulipreili õnneks passi ja id-kaarti kätte andes ei küsinud üle, kas ma olen end Eestist Belgiasse ringi möllinud. (Ei ole.) Tellimise ajal pidas leebe loengu, et on vaja ja muidu ei saa siin e-valida ega midagi.
 
Mõtlesin, et punane või mitte, uus pass on väärt väikest tähistamist. Olin juba suvel pannud silma peale ühele sushikohale Luksemburgi platsi juures, nüüd põikasin tööteel sinna ja ostsin lõunasöögiks karbi kaasa. Supp hinna sees, nagu peab... mis oli väga hea, sest see oli ka parim osa sest lõunast. Masendav. Korralik ja maitsev sushi peaks ometi olema samasugune inimõigus kui tasuta wifi või parajalt pehme avokaado või tuledega sõitev auto? Siinkandis on kõigi nendegaasi  kehvapoolne. Üksõhtu näiteks hiilis poole 9 ajal ehk totaalses pimeduses üks hull tädi tuledeta autoga mulle ülekäigurajal üsna lähedale.
Sushi-mõte aga tuli sellest, et meie maja söökla on ikka veel jõulupuhkusel ja süüa saab kõige lihtsamalt kõrvalmajas. Millega võrreldes on meie söökla lausa paradiis... Kõige huvitavam mäng seal oli "otsi üles kala". Kolleeg vihjas ükspäev, et menüüs on päris hea lõhe. Lugesi läbi sildid kõigi lettide kohal - kala ei kusagil; piilusin iga leti taha - ikka ei ole. Peaaegu et lõin juba käega, kui nägin ühe kandiku peal otsitut. Läksin siis sinna, kust kandik oli tulnud - supileti juurde - ja ennäe, antigi lisaks supile ka kala!
Ambiorixi pargi servas aga on selline peaaegu kollane põõsas valmis saanud.