Mõne jaoks algas (suusa)puhkus Stockholmist lahkumisega juba teisi-/naistepäeval... Kolmapäeval käisime Lasse suure sünnipäeva puhul Vincenti juures (vanalinnas, kohe Leoni kõrval) õhtusöögil ja jäime päris hästi rahule. Sisse pääseb sellise vaateakna kõrvalt peaaegu läbi köögi.
Kelner (kodulehel põllega kelnerite pildil vasakult kolmas) oli asjalik ja teadis oma väärtust - ainus peaaegu-naeratus ilmus ta näkku siis, kui tipi sai. Austrid (v a üks) olid oma 5 korda paremad kui Stockholmi laeval, aga ükskord tahan ma neid ikka päris värskelt kohe mere ääres ka süüa. Kala jäi Malta omale alla, aga flambeeritud pannkook lausa ujus Grand Marnieris!Kes Vincenti juurde satub, saab kindlasti elamuse ka nende high-tech vetsust. Suur oli minu üllatus, kui pärast veetõmbamist hakkas pott surisema ja oma elu elama...
Veepaagi küljest eemaldus see sinine kast ja prillaud tegi selle sees/all täistiiru. Ilmselt mingi desinfitseerimisvärk. Igatahes tuli meelde see kord Tallinnas kaksiktorni all restoranis, kui mitu minutit kraanikausi ees nuputasin, kuidas kraani vett saab. Sai jalavajutusega.Alpides on nad maalähedased, seal puudus ühe söögikoha asutuses prillaud sootuks.
Eelmisel aastal olime sel ajal juba Meribelis ja sõime sünnipäevaks pierrade'i e kiviplaadil küpsetatud mitut sorti liha kõige juurdekuuluvaga.
Aga asja juurde.Rong läks laupäeva, 12. märtsi hommikul kell 8.19, mis tähendas, et tõusta tuli poole öö ajal ja muidugi jõudsime jälle oma 3/4 tundi liiga vara kohale. Rongis tegime kohavangerduse ühe jaapanlase moodi mehega ja edasine oli lapsemäng. Isegi Albertville'i läbisime seekord ilma probleemideta (eelmisel aastal istus rong seal nii minnes kui tulles ca tunni ja otsis kadund elektrit).
Kerge lõuna u 1000 m kõrguses Moûtiersis ja siis tunnine bussisõit Val Thorensi, 2300 m peale. See on umbes selline lühema propellerlennu lennukõrgus või siis see kõrgus, milliseks hermeetilises lennukis õhk timmitakse. Shampoonipudel, mis oli ilma vindita korgiga, oli selle tee peal korgi lahti teinud; muud tuubid ja pudelid läksid lihtsalt punni. Ilmselt siis inimesed ka?
Bussijaamast viis alla meie külatänavale selline puutunnel ja lift. Väga praktiline. Ja kohe üle tänava oligi Montana Village (see madal majake valge minibussiga). Teisest küljest on maja 7-korruseline ja sissepääs asub 5. korrusel... loogiline ju.
Check-in kiire ja sõbralik (kuigi esimese hooga anti meile ainult üks toavõti). Tuba aga oli eelmise aasta oma täielik vastand: 6. korrus (vist eelviimane, lifti järgi otsustades) ja päikesepoolse rõduga, vaatega mägedele. Kui lund ei saja ja udu ei ole.
Sellel pildil koostatakse poenimekirja. Kuna noored kaasa ei tulnud, oli ruumi eriti laialt ja nende toa võtsime kasutusele walk-in garderoobina. Suuruse poolest sobis ka hästi:
Sellise toa nimi on seal cabin ja alumise voodi saab tegelt toa teise seina tõmmata, nii et moodustub 2 voodit. Elutoa diivan on samasugune, nii et põhimõtteliselt oli meil 6 magamiskohta! Ja erinevalt eelmise aasta 3-tärnielamisest olid seekord linad hinna sees ja voodid ära tehtud, nii et ei tulnudki mööda maja linaladu taga otsida. Kui nad veel tekikoti ka avastaksid, oleks elu eriti lihtne.
Teiselt poolt nägi maja välja hoopis selline (see toru esiplaanil on horisontaallift, mida meil kasutada ei tulnud, sest meie hotell oli tõepoolest ski in/ski out: suusaruumi ukse tagant allamäge liftini ja tagasi tulles allamäge suusaruumi ukseni).Meie rõdu (rõdust on nii palju juttu sellepärast, et eelmisel aastal Meribelis meil nimelt rõdu polnud, oli ainult terrass, kuhu päike ei ulatunud, sest siis anti meile kõige alumine korrus) nägi lähivaates ja otstarbekohases kasutuses (Marve uurib mäekaarti) välja selline:
Sama rõdu veidi teise nurga alt (see inimesega):
Enne päris-suusatamise juurde asumist näitame natuke suurepäraseid mäevaateid meie akendest. Vaade rõdult siis, kui udu ei ole ja lund ei saja:
Vaade noorte cabin-garderoobitoast samades oludes:
Ja sama vaade paar päeva hiljem, kui oli selline lumetorm, et mäest alla sõitmiseks tuli end keppidega alla lükata. Tagantjärele-tarkus: oleks võinud proovida, kas tuul mäest üles viib! (Seal polnud miskit kasu sellest, et ma töö juures vähemalt 4 korda trepist 12. korrusele läksin ja vähemalt kaks korda niipalju trepist alla.) Nagu näha - ei mäge, ei midagi:
Aga jah... Laupäeva õhtu läks poeskäigu ja sisseelamise peale; pühapäeval ostsime mäepiletid ja laenutasime suusad-saapad. Kiivreid ei võtnud, kuigi neid kasutatakse järjest rohkem. Ilmselt on üles kasvanud see põlvkond, kes pingviinist peale kiiver peas suusatanud on. Sel päeval mäkke ei läinud, sest lisaks lumesajule oli tuul, nii 100-120 km/t. Käisime siis hoopis ja tutvusime külaga.
Kohe meie kõrval oli saia- ja koogipood, kus müüdi suurepäraseid quiche ja vanaema õunakooke. Saiu muidugi ka, valgeid ja mitte nii valgeid bagette ja muid.Toidupoest leidsin sellise ilusa mahlarea (me igaks juhuks seda sorti ei ostnud):
Ja poe kõrval tegutses niisugune tore baar. Selle uks püsis küll kogu aeg kinnises olekus, ilmselt olid lehmad mujale läinud...
Meil oli oma lehm ka, voodi kohal seina peal. Selline hästi positiivne ja sõbralik, üldse mitte pärislehma moodi. Ma kohe tundsin, kuidas rõõm ja rahulolu temast tuppa levib.
Järgmine jutt tuleb siis sellest, kuidas me mägesid vallutasime ja ma 4 päevaga ainult 4 korda kukkusin. See seal all orus ongi muide Val Thorens.
suurepärane :) olen nii rõõmus et nii äge oli... ootan juba järgmist hooaega :)
ReplyDelete