Selline oli eelmise aasta absoluutne lemmikmägi Mont de la Chambre - sinine, pikk ja suurepäraste vaadetega. Leidsime ta siis, kui Meribeli orust Val Thorensi - või pigem küll les Menuiresi - poolele üle sõitsime ja avastasime hoopis teistsuguse kvaliteedi. Kuna nende kahe oru nõlvad on pigem põhjapoolsed, ei muutu lumi nii kergesti jäiseks ka märtsipäikese käes. Ja kuna see kant jääb suusakeskustest eemale, ei ole seal ka tunglemist.
Sel aastal siis avastasime Val Thorensi ümbrust. Esimene päev läks kaardi, katse ja eksituse najal. Lasse oli seal küll varemgi suusatanud, aga see oli oma 20 aastat tagasi ja vahepeal on lifte ja nõlvu juurde tehtud ja ära võetud. Otse hotelli taga oli kaks lifti: meile lähim neljakohaliste toolidega Cascades ja 50 m edasi kabiinidega Peclet. Võtsime nende asemel esimeseks hoopis lifti 2 Lacs, sest kaardi arvates sai selle pealt mööda soojenduseks sobivat täiesti rohelist rada järgmise liftini la Moraine, mis viib samanimelise kõige pikema, laiema ja sinisema mäe otsa.
Esimene osa plaanist õnnestus täiesti, aga õnnetuseks jäi enne pika sinise mäe lifti ette üks teine - Portette - ja muidugi tormasime me selle peale. Pole hullu, ütles kaart - ka selle pealt tuleb üsna pikk ja käänuline sinine rada tagasi, siis natuke veel allapoole sõita ja olemegi Moraine'i juures. Ei olnud, sest ühel rajaristmikul keerasime parema asemel vasakule ja sattusime hoopis kohaliku lennuvälja äärsele rajale Altiport. Sealt pääsemiseks oli jällegi 2 valikut - kas kabiiniliftiga Grand Fond üles 3000 m peale või mööda siniseid radu tagasi kodu poole, sest vanarahva tarkus ütleb, et esimesel ja viimasel päeval tuleb eriti ettevaatlik olla ja end mitte üle hinnata. Mu kiropraktik lisas sellele, et ohtlik on ka kolmas päev, kui julgust on juba üksjagu, aga lihased hakkavad ära väsima. Sõitsime siiski üles ega kahetsenud.
Järgmisel päeval läksime jälle seda sinist ja pikka Moraine'i otsima. Seekord tegime kõik õigesti ja jõudsime õige liftini, aga tugeva tuule ja lumesaju tõttu oli see kinni pandud. Hakkas juba natuke sedamoodi tunduma, et keegi kuskil kiusab.
Looduse vastu teadagi ei saa ja nii tegimegi ainult paar laskumist küla lähedal madalamatel mägedel. Kui tagasi hotelli jõudsime, hajusid pilved nagu narrimiseks päikese eest hõredamaks. Talvel on teadagi iga päikesekiir kallis, nii et kerisin end rõdule pleedi sisse.
Kolmandal suusapäeval lähenesime Moraine'ile teisest küljest ja sellest oli nii palju kasu, et petsime kiusaja ära. Lift töötas ja mägi oli lahti. Oli jah pikk ja lai ja sinine ja lumine, ainult päikest oleks võinud veidi olla. Siis oleks ehk midagi näinud ka... Mäe peal oli nimelt täielik valge pimedus. Absoluutselt ei näinud, kus sile lumi, kus lumevaal ja kus jäine laik - ei suusaprillidega, ei ilma.
Mäe ülemise veerandi peale oli ehitatud söögikoht le Caribou, see majake mäe otsas. Eelmise talve mõnusad mustikakoogid ja kakaojoogid meeles, läksime sinna kättevõidetud mäge tähistama. Kakao asemel oli liiga kange sokolaad, mustikakook oli külm, kõva ja pudelivahukoorega...
Ega pimesi ikka väga kaua ei sõida, nii et lõunaks läksime jälle ära hotelli. Sellege olime kadudeta läbinud kaks kriitilist mäepäeva, esimese ja kolmanda. Enne pimedat tegime veel tiiru külas ja vaatasime välja restorani, kus viimasel õhtul süüa. Sadas nagu oavarrest, ainult et lund!
Ei, me ei valinud seda Izzeria Grilli, lihtsalt selle taustal paistab ilm eriti hästi välja.
Selline oli eelmise aasta absoluutne lemmikmägi Mont de la Chambre - sinine, pikk ja suurepäraste vaadetega. Leidsime ta siis, kui Meribeli orust Val Thorensi - või pigem küll les Menuiresi - poolele üle sõitsime ja avastasime hoopis teistsuguse kvaliteedi. Kuna nende kahe oru nõlvad on pigem põhjapoolsed, ei muutu lumi nii kergesti jäiseks ka märtsipäikese käes. Ja kuna see kant jääb suusakeskustest eemale, ei ole seal ka tunglemist.
Sel aastal siis avastasime Val Thorensi ümbrust. Esimene päev läks kaardi, katse ja eksituse najal. Lasse oli seal küll varemgi suusatanud, aga see oli oma 20 aastat tagasi ja vahepeal on lifte ja nõlvu juurde tehtud ja ära võetud. Otse hotelli taga oli kaks lifti: meile lähim neljakohaliste toolidega Cascades ja 50 m edasi kabiinidega Peclet. Võtsime nende asemel esimeseks hoopis lifti 2 Lacs, sest kaardi arvates sai selle pealt mööda soojenduseks sobivat täiesti rohelist rada järgmise liftini la Moraine, mis viib samanimelise kõige pikema, laiema ja sinisema mäe otsa.
Esimene osa plaanist õnnestus täiesti, aga õnnetuseks jäi enne pika sinise mäe lifti ette üks teine - Portette - ja muidugi tormasime me selle peale. Pole hullu, ütles kaart - ka selle pealt tuleb üsna pikk ja käänuline sinine rada tagasi, siis natuke veel allapoole sõita ja olemegi Moraine'i juures. Ei olnud, sest ühel rajaristmikul keerasime parema asemel vasakule ja sattusime hoopis kohaliku lennuvälja äärsele rajale Altiport. Sealt pääsemiseks oli jällegi 2 valikut - kas kabiiniliftiga Grand Fond üles 3000 m peale või mööda siniseid radu tagasi kodu poole, sest vanarahva tarkus ütleb, et esimesel ja viimasel päeval tuleb eriti ettevaatlik olla ja end mitte üle hinnata. Mu kiropraktik lisas sellele, et ohtlik on ka kolmas päev, kui julgust on juba üksjagu, aga lihased hakkavad ära väsima. Sõitsime siiski üles ega kahetsenud.
Järgmisel päeval läksime jälle seda sinist ja pikka Moraine'i otsima. Seekord tegime kõik õigesti ja jõudsime õige liftini, aga tugeva tuule ja lumesaju tõttu oli see kinni pandud. Hakkas juba natuke sedamoodi tunduma, et keegi kuskil kiusab.
Looduse vastu teadagi ei saa ja nii tegimegi ainult paar laskumist küla lähedal madalamatel mägedel. Kui tagasi hotelli jõudsime, hajusid pilved nagu narrimiseks päikese eest hõredamaks. Talvel on teadagi iga päikesekiir kallis, nii et kerisin end rõdule pleedi sisse.
Kolmandal suusapäeval lähenesime Moraine'ile teisest küljest ja sellest oli nii palju kasu, et petsime kiusaja ära. Lift töötas ja mägi oli lahti. Oli jah pikk ja lai ja sinine ja lumine, ainult päikest oleks võinud veidi olla. Siis oleks ehk midagi näinud ka... Mäe peal oli nimelt täielik valge pimedus. Absoluutselt ei näinud, kus sile lumi, kus lumevaal ja kus jäine laik - ei suusaprillidega, ei ilma.
Mäe ülemise veerandi peale oli ehitatud söögikoht le Caribou, see majake mäe otsas. Eelmise talve mõnusad mustikakoogid ja kakaojoogid meeles, läksime sinna kättevõidetud mäge tähistama. Kakao asemel oli liiga kange sokolaad, mustikakook oli külm, kõva ja pudelivahukoorega...
Ega pimesi ikka väga kaua ei sõida, nii et lõunaks läksime jälle ära hotelli. Sellege olime kadudeta läbinud kaks kriitilist mäepäeva, esimese ja kolmanda. Enne pimedat tegime veel tiiru külas ja vaatasime välja restorani, kus viimasel õhtul süüa. Sadas nagu oavarrest, ainult et lund!
Ei, me ei valinud seda Izzeria Grilli, lihtsalt selle taustal paistab ilm eriti hästi välja.
umbes sama mõnus kui täna 15min rõdul Eestis :P
ReplyDelete