Veel suusalugu

Järgmise, neljapäeva oleks minu poolest võinud üldse vahele jätta. Väljas oli koerailm, ja sees valutas selg, nii et ma ei pistnud päeva jooksul nina majast välja rohkem kui selleks, et üle tänava massaazi ja tagasi kõndida. Lasse käis lootusrikkalt uurimas, kas ehk kõrgemal on olukord parem, aga ei ühti - paks lumeudu ja nullnähtavus. Inimesed sellest end muidugi segada ei lase ja tuhistavad ikka, pimesi.Reede see-eest oli preemia kannatuse eest: täiesti ideaalne mäepäev. Mitte ainsatki pilve, päike ja paar miinuskraadi - ja igal pool värske lumi! Arvata võib, et hommikusöögile eriti aega ei raisatud. Ruttu hotelli juurest liftile ja sellelt Moraine'i peale!Selle lumesaani sappa käiva orantsi kelgu kasutamist nägime õnneks ainult ühe korra, aga ettevaatlikumaks teeb juba selle nägeminegi. Eriti viimasel päeval, mis ju üks kolmest kõige ohtlikumast. Kusjuures siis sõitis mäemeeskond kahe saaniga, esimesel sabas see orants haavatukelk ja teisel kahtlane pikk ja kitsas kast...
Isegi mäerestos ei raatsinud istuda ja päikest võtta, sest seda sai ju teha ka lifti peal. Rahvamassi järgi võis arvata, et seal oleks mitme sõidu jagu aega kulunud. Pane tähele esimeses reas istuvat valgete suusapükstega daamet, kes on õlad sootuks paljastanud - vot nii soe oli päikese käes!
Hiljem nägime küla peal ka lühikeste pükstega meestekampa. Need olid politseinikud, kes olid spordikeskuses ujumas käinud. Imelikud inimesed - endal selline suusailm, ja nemad eelistavad kloorivett...
Tagasi hotellis, saime lõpuks oma suurepärast rõdu eesmärgipäraselt kasutada ja kadudeta möödunud mäepuhkuse lõppu tähistada.
Ja kuna päike oli ikka päriselt ka soe, vajas õlleklaas vahepeal lisajahutust:
Nii see viimane mäepäev siis veereski. Pärast lõunat viisime suusad ja saapad poodi tagasi ja pakkisime suusariided kokku.
Õhtusöök oli sellises mõnusa väljanägemisega restoranis.
Sõime sissejuhatuseks kodust terriini (oli päris hea), edasi lammast ja parti. Part oli vist parem. Mina oleksin muidugi tahtnud juustufondüüd, aga seda alla 2 portsu ei tehta ja ma nii väga nüüd ka ei tahtnud. Lasse ei taha fondüüst kuuldagi, tema kardab kolesterooli. Nagu eelmisel aastal Meribelis, nii söödi ka seekord meie kõrvallauas rakletti: metallist juustuhoidja külge kinnitatakse suur tükk juustuketast (umbes kilo sööja kohta, tundus), mida siis hõõglambi all sulada lastakse, nii et see taldrikusse valgub. Sealt siis tõstetakse keedukartuli ja singi peale ja nauditakse. Majavein, kuramus, oli väga hea - arvatavasti mingi kohalik.
Magustoiduga oli lihtne. Kui menüüs on tarte tatin, siis tuleb seda ka süüa. Paraku oli see mingi isehakanu - pudise pruunika taigna keskele pandud õunatükid. Nii pole ilus.