Suusajutu lõpetuseks

Unustasin ju seda kirjutada, et reede õhtul oli tulesõu! Kõigepealt sõitsid tõrvikutega mootorsaanid rongkäigus mäkke ja tagasi ja pärast oli nii pikk ilutulestik, et ma olin 3 korda kindel, et sai otsa, aga läks ikka edasi.
Paugutati ka igal hommikul. Nii poole 9 ajal hakkasid mägedest kostma mürtsud. Arvasime, et proovisid, kas mõni laviin on lahti minemas.
Noh ja viimane e laupäev näitas jällegi, kelle käes on võim. Ilmateade lubas reedese superilma jätku, nii et plaan oli välja checkida, kotid hotelli hoiule jätta ja minna paariks tunniks hotelli päikeseterrassile viimast võtma. Hommikul ei olnud päikese lõhnagi... Hotellil polnud kotihoidu ka. Parkisime kohvrid saatusekaaslaste juurde lobby diivaninurka ja tegime tiiru mõnes poes. Siis istusime ja lugesime ajatäiteks. Mul oli raamat läbi saanud ja lehitsesin info- ja reklaamikaustu. Ühes oli näiteks selline:

Olin just hiljuti lugenud, et prantsuskeelne tekst peegeldab seda, kuidas autori mõttejooks on käinud, ingliskeelne aga keskendub sisule. Et voilá...
Bussijaama läksime õnneks nii õigel ajal, et saime kohad esimesse ritta ukse juurde. Tagapool oli ilmselt paras põrgu, sest inimesed käisid juhti anumas, et ta kütet vähemaks keeras. Juht (külmetanud, köhas-nohus) osutas armatuurlaual ekraanile, mis näitas 21 kraadi, ja keeras varsti veel kraadi võrra soojemaks. Me ei jäänud kohale jõudes ootama, milliste sõnadega tagumised bussist väljuvad. Loodetavasti neist ikka oli veel väljujaid.
Söögikohas oli seina peal võluv maal, ilmselt kohaliku talendi tehtud:

Linnas palju ei kolanud, sest vihma sadas. Mõnus ja väike tundus, jõgi keskel ja mäed ümberringi.
Rongis olid meil kohad teineteise taga, sest ostmisel oli noortele eraldatud aknaalused kohad ja kui ma nende piletid tagasi müüsin, ei lasknud süsteem enam kohti ümber tõsta. Milles probleem, arvasin - vahetame siis rongis naabritega. Ega ikka ei vahetanud küll, sest mõlemad mehed tahtsid ilmtingimata istuda oma aknaalustel kohtadel. Üks vaatas seal siis oma arvutit, teine luges. No tõepoolest, mida sa seal akna taga pimeduses ikka näed.

Veel suusalugu

Järgmise, neljapäeva oleks minu poolest võinud üldse vahele jätta. Väljas oli koerailm, ja sees valutas selg, nii et ma ei pistnud päeva jooksul nina majast välja rohkem kui selleks, et üle tänava massaazi ja tagasi kõndida. Lasse käis lootusrikkalt uurimas, kas ehk kõrgemal on olukord parem, aga ei ühti - paks lumeudu ja nullnähtavus. Inimesed sellest end muidugi segada ei lase ja tuhistavad ikka, pimesi.Reede see-eest oli preemia kannatuse eest: täiesti ideaalne mäepäev. Mitte ainsatki pilve, päike ja paar miinuskraadi - ja igal pool värske lumi! Arvata võib, et hommikusöögile eriti aega ei raisatud. Ruttu hotelli juurest liftile ja sellelt Moraine'i peale!Selle lumesaani sappa käiva orantsi kelgu kasutamist nägime õnneks ainult ühe korra, aga ettevaatlikumaks teeb juba selle nägeminegi. Eriti viimasel päeval, mis ju üks kolmest kõige ohtlikumast. Kusjuures siis sõitis mäemeeskond kahe saaniga, esimesel sabas see orants haavatukelk ja teisel kahtlane pikk ja kitsas kast...
Isegi mäerestos ei raatsinud istuda ja päikest võtta, sest seda sai ju teha ka lifti peal. Rahvamassi järgi võis arvata, et seal oleks mitme sõidu jagu aega kulunud. Pane tähele esimeses reas istuvat valgete suusapükstega daamet, kes on õlad sootuks paljastanud - vot nii soe oli päikese käes!
Hiljem nägime küla peal ka lühikeste pükstega meestekampa. Need olid politseinikud, kes olid spordikeskuses ujumas käinud. Imelikud inimesed - endal selline suusailm, ja nemad eelistavad kloorivett...
Tagasi hotellis, saime lõpuks oma suurepärast rõdu eesmärgipäraselt kasutada ja kadudeta möödunud mäepuhkuse lõppu tähistada.
Ja kuna päike oli ikka päriselt ka soe, vajas õlleklaas vahepeal lisajahutust:
Nii see viimane mäepäev siis veereski. Pärast lõunat viisime suusad ja saapad poodi tagasi ja pakkisime suusariided kokku.
Õhtusöök oli sellises mõnusa väljanägemisega restoranis.
Sõime sissejuhatuseks kodust terriini (oli päris hea), edasi lammast ja parti. Part oli vist parem. Mina oleksin muidugi tahtnud juustufondüüd, aga seda alla 2 portsu ei tehta ja ma nii väga nüüd ka ei tahtnud. Lasse ei taha fondüüst kuuldagi, tema kardab kolesterooli. Nagu eelmisel aastal Meribelis, nii söödi ka seekord meie kõrvallauas rakletti: metallist juustuhoidja külge kinnitatakse suur tükk juustuketast (umbes kilo sööja kohta, tundus), mida siis hõõglambi all sulada lastakse, nii et see taldrikusse valgub. Sealt siis tõstetakse keedukartuli ja singi peale ja nauditakse. Majavein, kuramus, oli väga hea - arvatavasti mingi kohalik.
Magustoiduga oli lihtne. Kui menüüs on tarte tatin, siis tuleb seda ka süüa. Paraku oli see mingi isehakanu - pudise pruunika taigna keskele pandud õunatükid. Nii pole ilus.

Suusalugu jätkub

Selline oli eelmise aasta absoluutne lemmikmägi Mont de la Chambre - sinine, pikk ja suurepäraste vaadetega. Leidsime ta siis, kui Meribeli orust Val Thorensi - või pigem küll les Menuiresi - poolele üle sõitsime ja avastasime hoopis teistsuguse kvaliteedi. Kuna nende kahe oru nõlvad on pigem põhjapoolsed, ei muutu lumi nii kergesti jäiseks ka märtsipäikese käes. Ja kuna see kant jääb suusakeskustest eemale, ei ole seal ka tunglemist.
Sel aastal siis avastasime Val Thorensi ümbrust. Esimene päev läks kaardi, katse ja eksituse najal. Lasse oli seal küll varemgi suusatanud, aga see oli oma 20 aastat tagasi ja vahepeal on lifte ja nõlvu juurde tehtud ja ära võetud. Otse hotelli taga oli kaks lifti: meile lähim neljakohaliste toolidega Cascades ja 50 m edasi kabiinidega Peclet. Võtsime nende asemel esimeseks hoopis lifti 2 Lacs, sest kaardi arvates sai selle pealt mööda soojenduseks sobivat täiesti rohelist rada järgmise liftini la Moraine, mis viib samanimelise kõige pikema, laiema ja sinisema mäe otsa.Esimene osa plaanist õnnestus täiesti, aga õnnetuseks jäi enne pika sinise mäe lifti ette üks teine - Portette - ja muidugi tormasime me selle peale. Pole hullu, ütles kaart - ka selle pealt tuleb üsna pikk ja käänuline sinine rada tagasi, siis natuke veel allapoole sõita ja olemegi Moraine'i juures. Ei olnud, sest ühel rajaristmikul keerasime parema asemel vasakule ja sattusime hoopis kohaliku lennuvälja äärsele rajale Altiport. Sealt pääsemiseks oli jällegi 2 valikut - kas kabiiniliftiga Grand Fond üles 3000 m peale või mööda siniseid radu tagasi kodu poole, sest vanarahva tarkus ütleb, et esimesel ja viimasel päeval tuleb eriti ettevaatlik olla ja end mitte üle hinnata. Mu kiropraktik lisas sellele, et ohtlik on ka kolmas päev, kui julgust on juba üksjagu, aga lihased hakkavad ära väsima. Sõitsime siiski üles ega kahetsenud.Järgmisel päeval läksime jälle seda sinist ja pikka Moraine'i otsima. Seekord tegime kõik õigesti ja jõudsime õige liftini, aga tugeva tuule ja lumesaju tõttu oli see kinni pandud. Hakkas juba natuke sedamoodi tunduma, et keegi kuskil kiusab.Looduse vastu teadagi ei saa ja nii tegimegi ainult paar laskumist küla lähedal madalamatel mägedel. Kui tagasi hotelli jõudsime, hajusid pilved nagu narrimiseks päikese eest hõredamaks. Talvel on teadagi iga päikesekiir kallis, nii et kerisin end rõdule pleedi sisse.
Kolmandal suusapäeval lähenesime Moraine'ile teisest küljest ja sellest oli nii palju kasu, et petsime kiusaja ära. Lift töötas ja mägi oli lahti. Oli jah pikk ja lai ja sinine ja lumine, ainult päikest oleks võinud veidi olla. Siis oleks ehk midagi näinud ka... Mäe peal oli nimelt täielik valge pimedus. Absoluutselt ei näinud, kus sile lumi, kus lumevaal ja kus jäine laik - ei suusaprillidega, ei ilma.
Mäe ülemise veerandi peale oli ehitatud söögikoht le Caribou, see majake mäe otsas. Eelmise talve mõnusad mustikakoogid ja kakaojoogid meeles, läksime sinna kättevõidetud mäge tähistama. Kakao asemel oli liiga kange sokolaad, mustikakook oli külm, kõva ja pudelivahukoorega...Ega pimesi ikka väga kaua ei sõida, nii et lõunaks läksime jälle ära hotelli. Sellege olime kadudeta läbinud kaks kriitilist mäepäeva, esimese ja kolmanda. Enne pimedat tegime veel tiiru külas ja vaatasime välja restorani, kus viimasel õhtul süüa. Sadas nagu oavarrest, ainult et lund!
Ei, me ei valinud seda Izzeria Grilli, lihtsalt selle taustal paistab ilm eriti hästi välja.