Toskaana 1. päev 16. apr - Firenze

Äratus kell 04.25, takso 04.50 ja lend 06.30... mis jube algus ühele puhkusenädalale. Lohutas ainult päike taevas ja lootus, et ehk saab endale lubada väikese siesta. Tund hiljem olime juba Alpide kohal.
Firenzes oli esimene käik autorendiputka juurde. Meid pidi ootama VW Golf või samaväärne; parklas selgus, et oli hoopis Alfa Romeo Mito. Manuaalkasti, diisli, nõrga mootori ja ainult 2 uksega. Õnn, et meid ainult 2 oli! Monteerisime tomtomi tuuleklaasi külge, andsime talle esimese hotelli - I Parigi Corbinelli - aadressi kätte ja usaldasime end gpsi kätesse. Algus oli natuke kobav, aga gps kena ja kannatlik, nii et ei hullu midagi. Kuni viimase teekäänakuni, kui tee muutus kahtlaselt kitsaks ja gps soovitas ringi keerata ja siis meid ikka samasse kohta tagasi viis. Sõitsime siis prooviks mäkke-mäkke-mäkke ja leidsime end 15. sajandist pärit veini- ja õlimõisast. Või kindlusest.
B&B on selles vasakpoolses madalamas osas. Esimest korda elus olin check-inni tehes hotelli-inimesega samal pool lauda! Lobby ja leti asemel oli mõnus diivanite ja raamatukappidega tuba ja sekretär-laud seina ääres. Aga esimesena võttis meid hotelli sisehoovis vastu kollane kass.
Sisehoov ise oli selline:
Hommikusöögisaal ja mingi osa tube on parempoolses majas, meie oma oli vasakul. Omaette trepp 2. korrusele ja puha! Tuba oli üle igasuguste ootuste: suur, helge, puupõranda ja suure vannitoaga. Öö koos hommikusöökidega 85€.
Hommikusöögi juures oli 2 eripära. Munad olid keetmata. Selle avastas Lasse lauas, kui ühte otsast koorima hakkas :D Selgus, et munakausi kõrval oli ka munakeetja. Teine eripära oli Lavazza kohvimasin, kuhu iga tassi jaoks tuli toppida jahvatatud kohvi topsike. Igavesti huvitav!
Hotelli kõrval ja taga oli aed oliivi- ja muude puude-põõsaste, lillede ja basseiniga. Siin pildil on meie akna all kulgev aiatee.
See viimane ülemine on meie toa aken ja sellest vaade (Firenze suunas) oli selline. Kaugel eemal paistab orus linn ise.
Toa ja aia üle vaadanud ja rahule jäänud, läksime tagasi vastuvõtutuppa bussipileteid ostma ja juhatust saama, nagu ennist kokku lepitud. Aga võta näpust - uks lukus. Õnneks nägi meie nõutut olekut vanaema moodi tädi, kes läks ruttu ja käskis meile ukse lahti teha. (Pärast lugesin hotelli infomapist, et kui kontoriuks on lukus, tuleb tõmmata kellanöörist, aga mitte pärast 20.30 õhtul. Nagu Puhh Ökuli juures!) Saime piletid, bussinumbrid ja teada, et bussipeatus on seal, kus gps ennist segast peksis, ehk siis ca 500m allamäge (tagasi tulles siis vastupidi). Paar kohalikku söögikohasoovitust ka, sest hotellis restorani polnud.
Bussipeatuse poole kõndides püüdsime mõistatada, millised teeäärsed põõsad nii imehästi lõhnavad - kuni lõpuks aru sain, et see on näkku määritud päikesekreem!
Selgus, et kuigi täiesti maal, elame kesklinnast vaid paarikümne minuti kaugusel. Kohe pärast Arno ületamist astusime maha ja kuna kätte oli jõudnud lõunaaeg (ja Itaalias peab sellest kinni pidama, kui nälga ei taha jääda), hakkasime lihtsama ristorante-osteria järele ringi vaatama. Leidsime sellise, mis üsna kiiresti täitus kohalikega, mis on alati hea märk. Minu küülikufilee oli oivaline ja ka teisel lihal polnud viga.
Söögikohast kesklinna poole läks tee mööda selliseid hoiatavaid tänavaid.
Kesklinn ise oli nagu linn ikka - tänavad, majad, massiliselt turiste... Õnneks on päris keskpaik (peaaegu) autovaba ja seal annab isegi hingata. Natuke eemal, kus liiklus, on asi ikka päris hull. Ja ega nad siis ainult kaherattalistega sõida, isegi bussidega kitsastel tänavatel.
Katedraal on teadagi ilus ja uhke, nii väljast kui seest. Nii pagana suur, et ei mahu ühe pildi peale äragi.
Mõned kuplid said siia pildile, aga neid on veel.
Vecchio palee all kaevatakse välja amfiteatrit, lugesin hiljem kusagilt, ja Uffici galeriisse tahtjaid oli vähemalt galeriipikkuse saba jagu. Meie ei tahtnud.
Imetlesime jäätist limpsides hoopis õuesolevat kunsti
ja läksime edasi Vecchio silla poole, sest seal käivad ju kõik turistid. Silla peal kaubelnud vanasti lihunikud, tänapäeval on see täis kulla- ja kalliskivipoode.
Seestpoolt on sild nagu sild ikka, ainult et katus on pea kohal ja kahel pool servas poekesed (v a keskel, kus on sambad ja väljavaade).
No ja siis on linnas palju-palju kinga- (kusjuures itaallannad tõepoolest käivadki selliste kingadega! tänaval! elegantselt!), koti-, riide- ja jäätisepoode. Me eelistasime neid viimaseid.
Ja eriti eelistasime bussitee lähedalt leitud väikest toidupoodi, kus lahke müügimehe abiga end õhtusöögi-piknikuga varustasime. Menüüks sai panini integrale (segujahust väiksemat sorti sai), marineeritud ja õlisse uputatud artisokisüdamed, toskaana sink, väike pehme juust ja pastasalat singi ja veel millegagi. Müüja õpetas kogu aeg, kuidas on ühe või teise asja nimi itaalia keeles. Imearmas!
Tagasi maale jõudes oli umbes selline tunne:
Aga söök turgutas jälle jalule, nii et tegime uurimisretke järgmisele künkale. Naabermaja aiast leidsime sellise sinise katuse.
Naabermäe otsast paistis meie elukoht selline kaunikene:
Järgmisel hommikul keerasime auto nina Chianti poole. Aga kui ma veel Firenze kanti satun, siis elan sealsamas linna lähedal maal.