Toskaana 2. päev 17 apr - Panzano

Kui hommikul hotellist välja tsekkisime, saabusid kontorisse uued kunded Ja kohe uurima, kust oleme ja kuidas siin on. Olid kaks semu Austraaliast, kes tulnud Euroopasse rahulikumat loodust otsima kui nende viimase aasta tulest ja veest vaevatud kodumaal.
See pilt on hotelli parkimisplatsile unustatud rattast (ei tea, mis omanikust sai...).
Andsime siis tomtomile ülesande meie järgmine hotell üles otsida. Teadsime kaardi järgi, et asub kusagil Greve in Chianti ja Radda in Chianti vahel. Aadressist ei saanud masin hästi aru, mis ei ennustanud head. Kuni Greveni läks kõik siiski nagu lepse reega, siis teatas tomtomi malbe (nais)hääl, et tuleks ots ringi keerata. Sõitsime siis Grevesse tagasi ja proovisime uuesti teada anda, kuhu tahame - tüüp juhatas meid peatänavat pidi linna teise otsa ja teatas, et olemegi kohal. Kuidagi saime siiski õige teeotsa kätte ja sa mu jumal kui tihedalt seal maal neid hotelle, B&Bsid, agriturismuseid ja veinimõisaid on! Enne kui uuesti kahtlema jõudsime hakata, nägin õnneks esimest meie hotelli nimega silti: Relais Fattoria Valle. Ja siis õnneks ka viimast, kohe hotelli juures - muidu oleksime jälle pragada saand.
Majas on 13 tuba, restoran (kohutavalt külm - aga see oli ka ainus asi, mille üle nuriseda võis) ja palju salong-tube - terve esimene korrus (telekatuba, piljardituba (päris piljardiga ja seinatäie raamatutega), lugemistuba, baarituba; lisaks ilus suur salong 2. ja 3. korrusel. Ja igal korrusel puhvetkapil kommikausid! Maja oli ehitanud Firenze rikkur, kellel sealkandis oli koguni kaks maamaja - ka teises on nüüd hotell.Maja kõrval restorani suveterrass, maja taga korrus madalamal parkla ja sellest veel madalamal bassein ning ümberringi aed-park-oliivisalu. Veidi eemalt paistis küla - selgus, et see oligi seesama Panzano, mida tomtom ei tundnud.
Tuba (100€) sai seekord niisugune, ja nagu lisatekkide virnast aru võib saada, polnud sealgi küttega priisatud. Radika kruttimine ei andnud mingit tulemust (erinevalt eelmisest hotellist, kus ise sai sooja teha), aga õnneks lülitati õhtul majas küte sisse ja hommikul välja. Oskavad küll raha lugeda!
Eriti lahe oli lagi, sest elasime ülemisel korrusel katuse all.
Vastuvõtus oli väga armas ja asjalik tütarlaps, kes juhatas meile Panzanos kätte kohad, kus hästi süüa saab. Tema esimene valik oli enoteca, kus on vinge terrass vaatega meie hotellile ja head lihtsad toidud. Selle ülesleidmine tundus ka kõige lihtsam - kohe kiriku kõrval. Nii oligi, isegi inimesed ukse taga tulemas-minemas.
Terrass oli tõepoolest sulnis, ja ilmselgelt mitte ainult meie arvates. Kuni menüüd uurisime ja lauakatmist ootasime, avastas Lasse meie laua kõrval olevalt madalalt müürijupilt paar uudistajat.
Uudistajad olid sellised kaks rohelisekirjut sisalikku. Täiesti nagu minikrokodillid!
Stardiks said tomatibruschettad ja mitut masti marineeritud ja õlitatud köögiviljad. Ja kuna me olime targu auto hotelli maha jätnud, siis ka veidi kohalikku veini. Bruschettad olid teadagi head, aga need köögiviljad... neid ma sööksin vist kohe iga päev ja ära ka ei tüdineks.
Baklazaan, artisokk, imelik lapik sibul (sellist nägin pärast turul ka loomulikus olekus) ja päikeses kuivatatud tomat. Mitte selline, mis Eestis purgist tuleb, vaid mahe ja mahlane. Ja ega veini üle ka kurta ei saa, ikkagi veinibaar ja Chianti, need juba asja tunnevad. Mida edasi sõime, seda kahjuks ei mäleta :D
Kuna hotell oli täiesti silmaulatuses, uurisime ettekandja käest, kas me sinna mööda mõnda väiksemat teed pidi pääseme kui ennist kasutatud maantee. Tütarlaps arvas, et radu ju on, aga tema neid mööda küll ei läheks, sest org olla usse puha täis. Me otsustasime siiski vapralt selle riski võtta, et läheme läbi oru, aga trambime ja teeme nii kõva kisa, et ussid kartma löövad.
See pilt on tehtud enne teeleasumist. Ilmselt meetod töötas, sest ei näinud mitte ühtegi. Ka skorpione mitte - nende eest küll ei hoiatatud, aga guugeldades selgus, et need on vaat et tavalisemadki kui rästikud ja nastikud.
Tee läks esmalt läbi veinitalu (ei jäänud nende veini maitsema) ja siis piki viinapuuistanduse serva. Nii lähedal olin ma neile naljakatele puudele esimest korda.
Paar päeva hiljem hotelli ümbruses ringi kolades (seekord mööda väiksemat sorti teed, mitte põllumajandust) püüdsime mõistatada, mis on kirjas iga 50m järel tee ääres seisvatel siltidel (sellised olid ka Firenze küljealuse hotelli juurde viiva tee ääres).
Väike kaasasolev sõnaraamat pakkus, et midagi jahiteemalist. Äkki ei olnudki siis ussid mööda loodust kolades see kõige suurem oht...
Õhtuks sõime hotelli külmas restoranis risotot. Oli selline tavaline.