Teist päeva Panzanos alustasime sellega, et võtsime nööbist oma kenal hommikuvahetuse retseptsionistil (kelle eelmise päeva vinoteegi-soovitus oli läinud kümnesse) ja uurisime, mida ta soovitab meil järgmise paari päevaga Chiantis näha. Terase tüdrukuna alustas ta küsimusest, kas meile meeldivad suuremad või väiksemad kohad. Loomulikult väiksemad, mis talle ilmselgelt meeldis. Nii jäi valikust välja näireks Siena, ja kaardi peale said 3 lõunapoolset ja 2 põhjapoolset küla/linna.Alustasime lõunapoolsetest kõige pisemast, Volpaiast.
Keskaegne kindlusküla päris kõrgel mäe otsas pakkus igas suunas vaateid viinamägedele ja küpressiridadele ning oli peaaegu autovaba. Ainsad õhurikkujad näisid olevat turistide autod ja karavanid ning keset küla tee-ehitusel müttavad masinad. Suuremalt jaolt oli küla siiski ainult jalakäijate päralt:
Kohe parkla kõrvalt leidsime mõnusa olemisega terrassiga restorani ja kuigi olime alles päeva esimeses sihtpunktis, otsustasime seal varajase lõuna süüa. Seente ja saiatükkidega supp ja pastatoit (mitte üldse al dente!) olid head, aga koha tõeline boonus oli seltskond...
Kõrvallauas võttis einet üksik teetööline, kes lahendas oma pooleliitrise veinikakahvini peaaegu ära juba enne toidu saabumist. Vahepeal suhtles pikalt parklas seisva kolleegiga - õnneks mobiilitsi, kuigi vestluskaaslane kuulis teda ilmselt ühtlaselt hästi telefonist ja otse läbi õhu. Meie kuulsime küll mõlemat võrdselt hästi. Teadmata jäi, kas mees läks lõunalt kohe tagasi tööle või tegi enne paaritunnise siesta. Loodetavasti see viimane variant.
Teemehest teisel pool haris mees terrassi kõrval põllulappi. Käsitsi, aga mitte ei kaevanud hargi ega labida, vaid hakkis kartulikonksu moodi asjaga, mille harud tavalisest 2-3 korda pikemad. Mitte just väga jõudsalt edenev töö, aga ju neil on kasvuhooaeg nii pikk, et kiiret pole kuhugi.Volpaia keskväljakul aga lehvis lipp sellises huvitavas hoidjas:
Järgmine siht oli Radda in Chianti, mis erilist muljet ei jätnud. Ka mitte just suur - alla 2000 elaniku, aga ei ilus ega romantiline.
Peatänaval natuke kaubandust, aga muidu ei midagi silmajäävat. Võib ju ka olla, et me ei sattunud õigetesse nurgatagustesse.
Kolmas lõunapoolne küla oli Castellina in Chianti, mille kindlus ja kirikud juba eemalt pilku püüdsid.
Juba etruskide ajal asutatud külas elab ligi 3000 inimest ja neil tundus hästi minevat. Oli suveniiri-, veini- ja õlipoode ja nii parasjagu turiste, et poed rahul ja tänavatel mahtus liikuma. Meie toetasime kaubandust ühe Veneetsia klaasist ripatsi ja postmarkide jagu.
Ühest aknaorvast vaatas välja selline kohalik kaunitar.
Kes teab, ehk oli rahul õnnestunud pesupäevaga... Pesu kuivas tänavate ääres ja kohal kõigis reisi jooksul nähtud külades ja linnades, välja arvatud Firenzes (nii musta õhu kätte ei maksa jah oma puhast pesu riputada). Kõige huvitavam meetod oli vast aknaluugi lippide peale reastud sokid.
Sellega oli lõunapoolsne tiir otsas (oluliselt kiiremini kui olime osanud oodata) ja sõitsime tagasi Panzanosse. Sellest põhja pool olid meie kavas Greve in Chianti ja Montefioralle kohe selle kohal mäe otsas. Olime hommikul hotellis uurinud. kas mõne küla juurde ka mõnusa jalutuskäigu saaks teha ja saanud soovituse jätta auto järgmise külakese juurde ja sealt jalgsi läbi oru Montefiorallesse minna. Õnneks ei leidunud juhatatud kohas autole head platsi, sest samal päeval tagasi mina küll poleks jõudnud... See matk oleks olnud hea mitu kilomeetrit päris korralikku mäge.
Montefioralle oli taas praktiliselt autovaba küla (auto sai jätta müüri taha parklasse) ja pärastlõunasel ajal ka peaaegu inimtühi. Rohkem kui pooletunnise tiiru jooksul nägime umbes kolme kohalikku ja ei ühtegi turisti. Küla on väikese mäe tipus mitmel "korrusel" ja täis võluvaid käike, kangialuseid ja tänavajuppe.
Ümber müüri kulgev tee aga on nii kitsas, et üks jupp oli fooride abil vahelduvvooluliseks tehtud ja sellest hoolimata oli tunne, et meie ees sõitev karavanauto ähvardab majaseina ja tee välismüüri vahele kinni kiiluda.
Kuigi pisike, väidab küla end olevat kuulsa maadeavastaja Amerigo Vespuzzi sünnikoha. Kusagil ringikujuliselt kulgeva peatänava ääres olla majagi veel püsti, väidab Google.
Meiega kaasas olnud ingliskeelne reisijuht ei väitnud isegi mitte seda, et selle nimega küla olemas on.Vanasti, kui külas veel hobustega ringi liiguti, kasutati nende parkimiseks näiteks niisuguseid kinnitusi (jällegi peatänavalt leitud):
Kohe küla servas nägime ka, mismoodi viinamäge korras hoitakse. Puuderead on istutatud sellise vahega, et väiksem traktor seal vabalt askeldama mahub. Loogiline.
Järgmine (ja selle päeva viimane) peatuspaik oli Chianti veinipiikkonna pealinn Greve in Chianti, kus tomtom meid eelmisel päeval kiusanud oli. Panzanos selgus ka, miks: G. Verrazzano ja Case Sparse tänavad, mille järgi oma hotelli otsisime, on nii Greves kui ka Panzanos (ja ilmselt veel nii mõneski külas). Umbes nagu Uus ja Karja tänav Eestis.
Giovanni da Verrazzano on Greve kõige kuulsam poeg ja seisab siiani keskväljakul kõrgel postamendil ja meie käigu agal ka tänavakividele joonistatud kujul. Selgus, et järjekordne maadeavastaja, kes sai kuulsaks sellega, et leidis üles New Yorgi kandi. See koht oli minu ajaloo- ja geograafiaõpikutest ilmselt puudu - hea veel, et nüüdki teada sain.
Kuna lõunast oli pool päeva möödas ja õhtusöögiajani veel paar tundi vaja oodata, istusime maha platsiäärsesse kohvikusse ja ma käisin koogileti juurde uurimisretkel. Tundus hea koht. Kui kelner tuli, toimus umbes selline dialoog:- teil on seal sellist õunastruudli moodi kooki, mis see on?
- õunastruudel.
- ja see teine, mis näeb välja nagu juustukook?
- see on juustukook...
Huvitav, kas ta kolleegidele midagi kommenteeris ka või on nad kõigega harjunud? Ma tundsin end ikka päris blondi moodi kohe. Aga mõlemad koogid olid väga maitsvad ja minu kaffe latte peal oli paar sentimeetrit imelist piimavahtu!
Selline näeb välja Greve keskväljak. Kolmes küljes armsate kaarte all ja taga kohvikud, restoranid, tekstiili-, naha- ja toidupoed. Neis viimastes saab soovi korral enne ostmist kaupa degusteerida ja kui veab, siis koguni toorainega lähemat tutvust sobitada.
Õhtust sõime Panzanos poolel teel kiriku juurde. Väga armas ja sõbralik restoran, lahke kelnerionu. Kuna päevaga oli päris palju energiat kaotsi läinud, valisin praeks osso buco ja sain peaaegu taldrikusuuruse ja 2-3 sentimeetri paksuse lehma jalalõigu, üdikont sees. Õnneks oli mõni koht natuke vintskeks jäänud, mis oli hea põhjus osa söömata jätta (muidu oleks tulnud mind auto juurde tagasi veeretada). Kartul ja köögivili muidugi lisaks. Lasse valik oli mõistlikum - pärlkana. Aga head olid mõlemad.
No comments:
Post a Comment