Toskaana 5. päev, 20. aprill

Kolmapäeva hommikul täitsime taskud hotellikommidega ja kirjutasime end Vallest välja. Meile eelmistel päevadel väärtuslikku siseinfot jaganud Lara uuris, kuhu me edasi läheme. Mul oli õnneks Montecatini Terme nimi selgeks õpitud. Selle peale tuli reaktsiooniks tunnustav-kadestav "Hmmm... Ja termidesse ka?" Pärast Lasse ütles, et kuni selle hetkeni oli ta minu valitud spaa-linna suhtes ikka üsna skeptiline olnud.
Tee sinna oli lapsemäng - peaaegu Firenzeni, siis suurt teed pidi linnast mööda ja edasi suund läände. Vastassuunas olid jõhkrad autosabad, meie poolel ei midagi. Kohe pärast Firenzet algasid mõlemal pool teed suured aiandid, istandused ja puukoolid, mis jätkuvad peaaegu rannikuni välja. Tagasi Prüsselis, kuulsin kohalikke olusid tundva kolleegi käest, et kõik need toovad oma kasvuturba Eestist!Montecatinisse jõudes tundus hetkeks küll, et liiga suur linn sai. Ja tomtom ei leidnud ühesuunalistel tänavatel hästi hotelli üles. Aga nii kui La Pia hotelli sisse astusime, oli kõik jälle hästi ja linnaga tuttavamaks saades hakkas see veidi Pärnut meenutama, kuigi meri oli puudu. Vastuvõtus oli üks hotelli omanikest, Hugo, kes juhatas meile auto jaoks parklakoha kätte ja soovitas paari lõunasöögikohta. Häbenes, et ei räägi eriti inglise keelt, ainult saksat, aga lubas, et pärast lõunat on leti taga ta õde, kes kõigile meie küsimustele soravas inglise keeles vastab. Nii oligi. Hugo oli väga rõõmus, kui ma toa numbrit nähes ära arvasin, et see on secondo piano peal, ja edaspidi ta käest võtit itaalia keeles (ventinove) küsisin.
Aga kõigepealt seadsime end sisse. Hotell on üleni 1950.-60. aastate stiilis, isegi kapijalad on autentsed alt peenenevad ja voodikate kergelt pitsiline. Aknal topeltluugid - sisemised ja välimised. Ja seda kõike 49€ eest päevas - kusjuures selle sees on ka väga korralik hommikusöök!
Akna kõrvalt seinast avastasin imeliku ristküliku, mille sees lukuaugu moodi asi.
Oligi lukuauk: see oli seif ja võtme sai küsimise peale Hugo käest.
Pärast lõunat kohtusime Hugo õega. Selgus, et tema ongi Pia, kuigi hotell on nime saanud hoopis ta vanaema järgi. Nemad vennaga on kolmas põlvkond, kes seda hotelli peab. Neile lisaks sebis ringi ka nende ema, kes vaikselt nagu majavaim ilmus iga natukese aja tagant välja ja hoidis kõigel silma peal. Kusjuures tal oli omadus ruumi - oli see siis lobby või restoran - siseneda mitu korda järjest samast suunast, ilma et ta vahepeal sama teed välja oleks läinud... Äkki oli teda mitu?
Pia soovitas, millises termis saame soojas vees liguneda ja millisest poest saab korralikke kampsuneid osta. Õhtusöögiks pakkus välja paar kohta vanalinnas, aga lisas, et hotell pakub ta tütremehe tehtud lihtsat ja odavat toitu, mis kohalikele meeldib. Kõlas hästi ja otsustasime järele proovida. Seda enam, et hotelli uksel oli Guide Michelini soovituskleeps.
Lähim spaa Terme Redi oli kohe kõrvaltänavas ja päris mõnus. Suhteliselt uus ja mitte eriti suur. Ühes suuremas ja kahes väiksemas basseinis sai 33kraadises mineraalvees lesida, laisalt ujuda ja lasta end veel mudida.
Järgmiseks jalutasime läbi linnapargi, mille väravas seisab vinge kahekorruseline karussell. Pargis on mitu vanemat termi, kõik uhked marmorist ja sammastega. Pial on ühega neist diil ja saime sinna minekuks isegi vautseri 10% soodustuse jaoks, aga aega jäi napiks. Nendes pargitermides käiakse ka tervisevesi (mitmuse osastav! - neid on 4 sorti) joomas.
Pargi teisest servast saab ilusa vana ja väga järsu tõusuga mägiraudteega sõita Montecatini Altosse, vanalinna. See oli ilus ja armas nagu kõik Toskaana väikelinnad.
Pia juhatatud meeste kampsunipood rongijaama lähedal oli ka tore. Pereüritus ja väga personaalne teenindus. Tädil kulus vähemalt 5 kampsunit, et aru saada, et rootslasele ei maksa pakkuda lilla- ja kollasekirjut mustrilist kampsunit ja Lasse sai lõpuks selle, mida tahtis - beezi ja meriinovillase. Tädi püüdis talle sinna alla triiksärki ka müüa ja väljapääsemiseks pidime lubama, et tuleme tagasi. (Mida me järgmisel päeval ka tegime, aga selleks, et uurida, kust mina kampsuni võiksin leida.)
Sellised megasuured lihavõttemunad olid koogi- ja jäätisepoe aknal. Päkapikkudega ja puha, kui need just pöialpoisid pole. Hinnad on sama suured kui munad - üle 50€.
Tagasi hotelli jõudsime parajasti õhtusöögi ajaks, näljased kui hundid. Pia juhatas meile laua kätte (igal toal on toanumbriga laud) ja tõi menüüd. Kuupäevaga päevamenüüd, koostatud ainult üheks õhtuks vastavalt sellele, mida kokk on turult toonud. Veiniks küsisime Chiantit ja Pia soovitas võtta terve pudeli, sest mida ära ei joo, see jääb meie lauale homset õhtusööki ootama, kui me seda päeval hotelli ees purskkaevu ääres ära ei joo. Võtsime siiski pooleliitrise pudeli, sest polnud üldse kindlad, et me seal ka järgmisel õhtul sööme. Õige varsti selgus muidugi, et Pia teadis täpselt, mida ta räägib. Kuna prae juurde käis köögiviljabuffee, siis eelrooga ei tellinud. See-eest tegime vähemalt 2 tiiru köögiviljalaua juurde ja siis veel korra, valivamalt. Need asjad olid nii head, et nutt tuli peale, kui kõht täis hakkas saama - juba enne praadide saabumist! Suurim üllatus oli rukola, mis oli mahe ja kergelt pähklimaitsega. Pia ja ettekandja küsimuse peale, kas kõik on hästi, suutsime ainult absoluutselt rahulolevalt mõmiseda. Minu praad oli jumalik vasikaliha kerges valge veini kastmes, Lassel täiesti värske moega kala. Prae kõrvale käis soe spinat ja ka see oli täiesti maitsev ja roheline, mitte püdelaks hautatud nagu Prüsseli töösööklas.
Vahepeal käis Pia paari seltskonnaga mingit toiduteemat arutamas. Selgus, et nemad hommikusööki ei söö, vaid lähevad tühja kõhuga termi vett jooma. See-eest söövad nad hotellis lõunat ja selle sisu siis kokku lepitigi. Üks vanahärra on hotelli püsiklient olnud aastast 1953!
Meie laua lähedale oli pargitud koogikäru, millel kaks väga isuäratava moega kooki ja mitu magusa sisuga portsjonivormi. Mis need olid, jäigi teadmata. Kui käru meie laua juurde lükati, paistis me nägudest ilmselt selline nõutus, et ettekandja pakkus ise lahenduse: "Piccolo-piccolo?" Saimegi siis kumbki pool tükki kummastki koogist, aga need ei olnud kuigi piccolod. Siin pildi peal on tegelikult järgmise õhtu koogid - keedukreemiga napooleonikoogi moodi ja sidrunimaitseline. Esimesel õhtul oli napooleoni asemel maasikakook ja ma tõesti ei tea, kumb parem oli.
Hommikusöögi ajal poputamine jätkus, lauda serveeriti kohvi- ja teekann ja väike kann sooja vahust piima. Muu tuli ise serveerimislaua pealt tuua. Lasse suureks rõõmuks olid sinna jõdnud ka õhtusöögist järele jäänud koogipoolikud.
Selle kõige juures on La Pial ainult 3 tärni, mitte 4 nagu Viljandi Grandil. Minu arvates on viimasel grandi ja 4 tärniga ühist ainult niipalju, et tal on grandioosne suurushullustus ja selle vastu on kindlasti mingi ravi olemas.