Kolmapäeval sõitsime omaenese tarkusest San Gimignanosse. Meie reisiraamat lubas, et seal näidatakse keskaegseid pilvelõhkujaid. Seda lubavad ilmselt paljud reisiraamatud, sest kui me kohale jõudsime, olid linnale lähemad parklad juba täis pargitud...
Aga järjekorras. Seekord valis tomtom sellise tee, mida ma kaardi pealt üles ei leidnud. Muidu ma püüdsin tal ikka sõidu ajal silma peal hoida, et ta meid päris metsa või mäkke ei viiks. Või noh, vist ikka leidsin ka, aga ei uskunud, et ta meiega nii teeb: kõigepealt viib mööda väikest kitsast igas suunas (sh üles-alla) käänulist ja rattureid täis teed põhja poole, et siis sealt mööda suurt teed tagasi lõuna poole Poggibonsisse tuua. See oli hästi kummaline tööstuslinn, mille juurest San G oli juba kiviga visata. Aga need ratturid, sa heldene aeg! Nädalaga nägime neid ikka tuhandeid - üksi, perega, trennigrupina... Kõige lahedam oli üks eelmisel päeval Montefioralle tee peal nähtud pere: väiksema lapse ratas esiratast pidi isa ratta raami küljes, nii et poiss väntas kaasa vaid siis, kui tuju; suurem tütar võttis aga mäge püsti sadulas, nagu päris.
Esimesed kahekordse linnamüüri sisse (st mitte müüri sisse vaid sellest sissepoole!) jäävad tänavad olid üsna inimtühjad ja idüllilised, aga see oli ka alles vaikne aedlinn.
Nii kui peatänava ühes otsas oleva kiriku esisele platsile välja jõudsime, algasid turistid.
Platsi servas seisvast autost sai osta värsket kala, aga ostjaid ei paistnud. Soe ilm ja kaugelt kohale sõitnud inimesed, kuhu sa selle kala paned. Pealegi polevat Toskaana kalamaa, rohkem ikka liha ja köögivilja oma.
Arupidavad turistid:
Lõunaks pitsalõiku söövad turistid (neist võtsime pärast eeskuju):
Jäätisesabas seisvad turistid:
Kuna meil olid tornid alles nägemata, siis jäätisesappa ei jäänud, kuigi lubati peaaegu et maailma parimat.
Tasapisi hakkasid majade vahelt paistma ka esimesed pilvelõhkujad. Oli tõesti sürr pilt!
Kunagisest 72 tornist on järel 14. Raamat väidab, et neid ehitasid rikkurid linna kaitseks (hmm? nii hea kõrge märklaud, eriti kui tihedalt koos) ja oma jõukuse näitamiseks (mida rikkam suguvõsa, seda kõrgem torn). Ja tehti seda umbes sel ajal, kui sakslased ja taanlased Eestis mürasid.
Lähedalt paistavad tornid välja justkui hullult ülemõõdulised korstnad. Just nagu Gotlandi kirikute tornid, mis ka tihti võimsamad kui kirik ise Mõnel tornil siin on küll aknad ka sees ja need on veidi vähem korstnalikud.
Tagasitee valisime ise. Suure tee vältimiseks lasime end viia otseteed Castellina in Chiantisse ja sealt oli juba lihtne. Lootsime mõnes mõnusas teeääres veinimõisas hilist lõunat süüa, aga leidsime ainult keraamikatöökodasid ning veini ja õli müügikohti.
Eelmisel päeval olime veidi enne Panzanot näinud kõrgal mäe otsas kirikutorni, nüüd läksime uurima, kas kiriku kõrval ka kõrts on. See oli vist küll nädala kõige järsem mägi. Kõrts küll, aga kinni. Veel oli seal miski majutusasutus ja vingelt pügatud aed.
Panzanos tormasime siis süüa otsima, aga linn oli pärastlõunaselt välja surnud. Ühe lahtise poe siiski leidsime ja sellest imearmsa müüa. Mu ettevaatliku küsimuse peale, kas ta inglise keelt räägib, sain vastuseks: natuke ikka - olen õpetaja!
Hotellis tagasi, tellisime kummalegi klaasi punast, taldrikud ja noad-kahvlid, katsime oliivipuude ja sireli vahel oleva laua ja nautisime elu.
Thursday, 5 May 2011
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment