Rahvusvaheline nädvah

Stockholmist tulevad uue rõdukuuse kohta vastukäivad uudised: et kasvatab väikseid helerohelisi otsakesi (mis on ju hea) ja et kipub jällegi kohati pruunikaks minema (mis on ikka väga murettekitav).

Tänase nädalalehe Only in Belgium uudis on järgmine (keel ja kirjaviis muutmata): Police in Brussels commune Sint-Joost-den-Node were able to stop a suicide attempt last week by shooting the man who was threatening to kill himself. The man was brandishing a 25-cm knife and shards of broken glass with which he said he intended to take his own life. One officer was backed against a wall and shot the man in the chest. The man was taken to hospital and pronounced to be in stable condition. Siia sobiks ehk lisada, et prantsuse keele õpetaja väitel on enesetapp Belgias kuritegu ja karistatav.

Läinud pikk nädalalõpp aga oli igavesti vahva. Algas sellega, et seltskond Tallinnast ei oleks peaaegu siia saanud ja lõppes sellega, et nad viisid ühe vaese saadikukaasa endast peaaegu välja. Vahepealsetesse päevadesse mahtus palju nalja ja naeru (mis kell teil see rong nüüd lähebki?), lugusid ja pilte, head sööki (vutid, soe Vietnamipärane salat ja imeline pavlova), rongi-, auto- ja laevasõitu (Belgia, Luksemburg ja Saksamaa), ilusaid vanu Saksa linnu (Mettlach ja Trier), shoppamist, Luksemburgi maraton ja mis kõik veel.

Laevasõidu tegime Saari jõe silmusel ja saime kauba peale ka 12-meetrise lüüsi. Miks nad selle keset tasast jõge on ehitanud, jäigi saladuseks. Ju siis on vaja. Lüüsikambrisse sissesõit tegi seltskonna igatahes natuke murelikuks...
... aga seda suurem oli rõõm, kui värav jälle lahti tehti ja tunneli lõpus valgus paistis.
Mettlachis, kohe laevakai juures on mõnus outlet-küla. Kõige kuulsam külaelanik on kahtlemata Villeroy & Boch (neil on koguni kaks maja - jõuluteema jaoks on omaette pood), aga seal on ka palju muid kuulsusi.
Järgmiseks käisime Saksa vanuselt teises linnas.
Suurel platsil on niisuguseid ilusaid maju
ja teistsuguseid, eriti saksapäraseid ilusaid maju
Platsi tagumises servas seisab roomlaste ehitatud Porto Nigra, mille külge vahepeal ehitati suur katedraal, mille Napoleon aga maha lasi lõhkuda, et vana värav välja paistaks.
Igavesti uhke värk!
Nagu linn ise, on ka toomkirik Saksa omadest vanuselt teine. Uhke, eriti orel ja nikerdatud kujudega lagi ja hoov. Sinna maetakse tänapäeva tähtsaid surnuid; vanal ajal pandi nad põranda alla.
Pärast toomkirikut leidsime kirikuplatsi servas olevast restoranist Eesti nurga - enne meid oli seal juba üks eesti paar Prüsselist.
Nautisime veidi eemal mängivaid jazzorkestreid ning kohalikku kööki. Kartulikook salatitega oli ikka väga hea.
Ja kui Vahurit uskuda, siis lihatäidisega kartulipommid samuti, eriti banaaniõllega!
Kõrvallauas nautis oma liquid lunchi ja head muusikat kohalik härrasmees (mis jume, mis kaabu, mis vihmavari!).
Üldse tundus, et Trieris on inimestel hea olla. Näiteks neil jalgrattaturistidel naaberriigist.
Mõned kohalikud kombed tundusid väheke kummalised, aga ju neile siis meeldib nii.
Isegi oma Kadrioru loss on Trieris, ainult et vist ilma Ilvesteta.