Toskaana 7. päev, 22. aprill

Reede hommikul saatis Hugo meid parklasse, jättis kättpidi hüvasti ja lehvitas tõkkepuu juures, kui välja sõitsime. Armas!
Päevaks oli kaks plaani: vedelda Montecatini lähedal maal termaalveebasseinis ja selle serval või teha veel viimast korda turisti ja vaadata üle Pistoia, mis on umbes poolel teel Firenzesse. Teine võitis. Palusime Tomtomil end kohale viia mööda väiksemat kui kiirteed ja sattusime korraks ikka päris mägiteedele. Aga ilus oli rohkem kui hirmus ja peagi olimegi Pistoias.
See haaras kohe oma raudsesse haardesse!
Kuigi Vikipeedia väidab, et Pistoia on Tartust natuke väiksem tööstuslinn, on selle vanalinn väga-väga ilus, armas, kompaktne, lõhnav ja igapidi sõbralik.
Paljud tänavad ja platsid on inimeste päralt - või siis äärmisel juhul kaherattaliste.
Tänavad on lihtsalt nii kitsad ja käänulised, et muuga seal liiklema ei mahu.
Üks laiem, aga ikka käänuga tänav.
Palju on sellist sooja kollast värvi maju.
Aga kõik vähegi olulised (enamasti siis kirikud) on hoopis valge-rohelisetriibulisest marmorist. Valge tuleb ilmselt lähedalasuvast Carrarast ja vaevalt et rohelistki väga kaugelt toomas käidi.
Kõige uskumatumalt triibuline on kohe vanalinna servas olev San Giovanni Fuoricivitas.
Mõned on ainult kohati triibulised ja näevad välja, nagu oleks marmorplaadid maja seinalt maha võetud.
Toomkirikul on triibutatud ainult torni ülemine osa ja fassaad.
Fassaadi sammaskäik on uhke ja uks selles samuti.
Aga toomkiriku vastas olev baptisteerium (?) on igast küljest täiesti triibuline.
Ühte palee moodi majja astusin uudishimust ka sisse (uks oli lahkelt lahti) ja leidsin fuajeest väga ilusa maalitud lae ja jupi seina.
Pistoia kirikutes on kasutusele võetud tahmavabad elektriküünlad. Lased korjanduskasti mündi, võtad küünla ja süütamiseks asetad pesasse. Üsna elegantne või mis.
Kõige lahedam ja lõhnavam plats oli see, millel peeti turgu. Selle ääres Tshehhi-teemalises Vecchia Pragas sõime lõunaks salatid ja jälgisime huviga turuelu. Tomateid ja herneid ostsime suveniiriks kaasa ka. Selline tore seltskond rattal sõitis mööda.
Keset meie lõunat hakkasid turumüüjad äkitselt oma köögivilju ja marju kastma. siis tõmbasid kraamile kile peale ja läksid ära siestat pidama.
Pärast kella kahte liikusid tänavatel veel vaid turistid ja tänavakoristajad.
Hakkasime siis meiegi vaikselt Firenze poole liikuma. Korra kaalusime, kas põigata korraks lõunasse jäävatesse mägedesse ja otsida üles Vinci küla, aga otsustasime, st pigem seame end rahulikult lennujaama lähedal hotellis sisse, anname auto ära ja otsime linnast reisi lõpetuseks kena õhtusöögikoha.
Kohale jõudes selgus mitu asja. Näiteks see, et kuigi hotell (pildil on vaade aknast, taamal Apenniinid) on lennujaamast napilt km kaugusel, tuleb sinna sõitmiseks teha päris suur ring kiirteele ja siis selle pealt lennujaama. Oleks seda teadnud, oleks sama hästi võinud valida hotelli kusagil Pistoia-poolses linnaservas ilusama koha peal.
Teiseks on lennujaama kant ikka paras slumm. Ja kesklinnast kaugel. Buss loksus vähemalt 3/4 tundi ja ka siis olime alles raudteejaama juures, mitte vanalinnas. Õnneks leidsime kohe tagasisõidu-bussipeatusest (mida andis üksjagu otsida) korraliku kalarestorani, nii et oma õhtusöömaaja saime ikka kätte.

Nüüd aga tähelepanu kõik, kes ID-piletitega Firenzest lennata kavatsevad. Järgmisel hommikul olime aegsasti lennujaamas. (Proovisime juba eelmisel õhtul autot ära viies check-inni ära teha, aga Brusselsil on seal dedicated lauad ja check-in avatakse alles 2 tundi enne lendu.) Kuuldes, et oleme stand-by ID-reisijad, teatas mitte just terase olekuga naisterahvas turistiklassi letis (sattusime sinna sellepärast, et seal polnud saba, aga teises oli), et meid saab lennule registreerida alles pärast check-inni aja lõppu, so 30 min enne väljalendu. Väljendasin imestust, et siis peaks juba hilja olema, aga inimene raius nagu rauda. Kuna ta jättis meie piletid endale laua peale, olin siiski üsna rahulik, et ta teeb meile muu töö vahelt pardakaardid valmis.
Olime siis 10 minutit enne check-inni lõppu jälle ta leti ees - ei, vara veel! Mõtlesin küsida, kas ta ikka on kindel, et oskab paberpiletitega midagi teha - enamasti võtab see 10-15 min ja mitu telefonikõnet - aga ei tahtnud nipsakas näida. Lõpuks võttis naine esimese pileti. Toksis natuke oma masinat, oli üllatunud moega (halb märk), küsis midagi terasema silmavaatega kolleegilt kõrvallauas (teine halb märk), proovis veel klõbistada ja haaras telefoni järele ja püüdis abi saada. Selle peale kulus u 5 minutit. Meile mitte üks sõna. Arutelu kõrvallaua kolleegiga läks järjest närvilisemaks. (Selle peale arvas Lasse, et meil on nüüd palju aega, kuni pärastlõunase lennuni.) Lõpuks jõudis kohale ilmselt see, kellele helistatud oli (shift leader?), mispeale meie tädi pakkis oma koti kokku ja kõndis minema! (Ausõna, mul tõuseb vererõhk ka seda kirjutades.) Veel 5 min oli läinud. Uus vahetus kordas sama - klõbin, hämmeldus, telefon... Lõpuks, vähem kui 15 minutit enne väljalendu ulatas see terasem, äriklassi agent meile pardakaardid (kohad kirjutas käsitsi). Jooksuga turvakontrolli, järjekorrast mööda (asju kokku korjates unustasin pardakaardid kasti põhja, Lasse õnneks märkas ja võttis kaasa), jooksuga väravasse, jooksuga väljas ootavasse bussi. Kui buss peaaegu lennuki juures oli, küsisin Lasse käest, mis kohad meil on. Vastuseks suured silmad: pardakaardid olid ju sinu käes! Olid jah, aga ma andsin need ju väravas kontrollimiseks ära ja sinna nad jäidki... Õnneks oli meeles, mis koht pealmisel pardakaardil oli, selle sai Lasse. Ise istusin suvalisele vabale kohale. Puhh.