Oh heldeke, kaks kuud reisist möödas ja ikka pole jutt lõpuni kirja saanud!
Neljapäeval reisisime rongiga läände, ranniku suunas. Esimene siht oli Lucca, sest seda oli sõber Göran kõvasti kiitnud ja soovitanud Firenze aseaineks. Jõudsime jaama, nägime tabloo pealt, et lähimal teel seisev rong läheb minuti pärast Lucca suunas ja järgmiseni on poolteist tundi.
Kassasse poleks jõudnud ja piletiautomaate ei tundnud, nii et hüppasime rongile ja arvasime, et ostame siis piletid rongis. Õnneks ei antud võimalust, sest Lucca jõudis enne kätte. Õhtul samasuguse rongiga tagasi sõites kuulutas rongijuht, et rongis müüakse ainult 40-euruseid pileteid ja see oleks olnud vähemalt 10-kordne kadu.
Sellised sildid on kõigis raudteejaamades. Jutt on muidugi tunnelist, mitte metroost.
Lucca on peaaegu Tartu-suurune linn, mille etruskid (kes siis veel!) asutasid ja roomlased (loomulikult!) vallutasid. Renessansi ajal ehitati linnale ümber uhke linnamüür ja kõik huvitav jääb selle sisse. Linnamüüri peal on tänapäeval promenaad ja ma ei saanudki aru, kas selle koha peal oli vanasti vallikraav või tehtigi tõepoolest Hiina müüri moodi lai müür.
Selline on esimene pilt, mis rongijaama poolt tulles linnamüürilt avaneb. Kirik on Duomo di San Martino.
Üks kellatorn oli nii vana, et selle otsa oli väike pargike kasvanud.
Mõned tänavad ja platsid edasi leidsime eriti kauni fassaadiga kiriku, San Michele in Foro. Nimi tuleb sellest, et väljak oli roomlaste aegu foorum.
Platsi teises servas aga on imposantne pangahoone. Üsna vähese ladina keele oskuse abil tundub panga nimi väga rahapesupanga moodi. Lavorno kõlab ju kahtlaselt mõne lavare/pesema vormi moodi (sententsis Manus manum lavat on seesama pesu-sõna; kusagilt olen kuulnud ka veidi venestatud versiooni Manus manum mojet).
Siis on Luccas veel üks eriti eriline väljak - Piazza Anfiteatro. See on ovaalne, sest on ehitatud amfiteatri kohale. Isegi ukseavad näevad välja nagu amfiteatri sissepääsuavad.
Ühe väljaku peal oli rattaralli stardipaik. Kõik need ratturid, keda eelmisel päeval Montecatini peal nägime, olid stardis. USA, Belgia, Kanada, Prantsusmaa, isegi Kasahstan oli tiimiga kohal.
USA tiim oli kaubikus kaasa võtnud koguni pesumasinad!
Ratturitel ja nende vaatajatel pidasid silma peal valvsad politseinikud.
Pilti tehes panin tähele, et see minu suunas marssiv vaatab mind ja kaamerat (taustal paistab, et seda pani tähele ka Lasse) ja olin juba valmis nõudmiseks, et tehtud pilt tuleb kohe kustutada või muidu... Aga hoopis vastupidi! Mees astus ligi ja pakkus, et teeb must pildi koos oma kolleegiga. Politseile ei ole mõistlik vastu hakata, niisiis andsin fotoka käest ära. Sellel uhkema vormiga mehel aga on vist pildistamisega mingi teema või siis tahtis ta ise tähtis olla ja nupule vajutada, igatahes pilt tuli selline.
Enne Viareggio rongi peale minemist ostsime korralikult kassast edasi-tagasi piletid, et nendega jälle mingit jama ei tuleks. Itaalias tuleb ka seda hoolega meeles pidada, et ostetud pilet tuleb enne sõitu jaamas või perroonil komposteerida, muidu pole tast mingit tulu.
Kiire pargieine jõudsime ka võtta.
Perrooni otsima läksime aegsasti, sest korra on meid Itaalias juba peaaegu haneks tõmmatud, siis kui mitu aastat tagasi Bergamost Veneetsiasse sõitsime ja ühe tee peal oli 2 rongi ja õige peale aitasid lõpuks mõned väledad jooksusammud. Sellest seiklusest jätsime meelde, et kui perrooni numbri taga on veel mingi täht või tähis, siis on see seal asja pärast. Nagu nüüdki: tabloo ütles, et rong läheb perroonilt 2w, aga 2. perroon oli täiesti tühi. Selgus, et 2w oli jaamahoone nurga taha peidetud lääne poole suunduv tee ja sellel ootas kenasti 2-3 vagunist koosnev rong.
Viareggio on hoopis teistmoodi koht. Elanikke 65 tuhat, kuid suvel see ilmselt mitmekordistub. Ilusad villade ja palmidega ääristatud tänavad, uhked hotellid, lai liivarand, suured pargid ja rannapromenaad. Ühesõnaga tüüpiline suvituslinn. Ühel pool meri, teisel pool mäed. Need olid kohati valged ja esiti arvasime imestades, et lumi on suurele soojale nii kaua vastu pidanud. Viimaks mõtles Lasse siiski välja, et need on hoopis valge carrara marmori laigud. Carrara on ju ainult väheke maad põhja pool.
Üks eriti stiilne villa oli remondis, aga üht-teist oli tellingute seest siiski näha. Maja nimi oli kas villa Buenos Aires või villa Argentina, igatahes midagi tangolist ja kuuma.
Grand Hotel on suur, uhke ja keset rannapromenaadi...
... mis näeb välja umbes niisugune.
Vasakul on rand (jupiti suletud alad, siis jälle avatud), söögikohad ja meri; paremal linn. Ja niimoodi ikka päris pikalt.
Rand oli sooja olma puhul üsna asustatud, kuigi seda polnud jõutud veel hooajaks korda panna. Loodetavasti riisuti varsti läbi ka see üldkasutatav liiv, kus meie oma konte soojendasime. Korjasin meie lähedalt hunnikusse kokku poole pudeli jagu kilde ja tähistasin hoiahustokiga, sest just seal lähedalt käis ühe väikese preili rada vee juurde. Aga ikkagi, mis mõnu - aprilli keskpaigas on rannaliiv sama soe nagu suvel Pärnus!
Vesi oli selline 18-kraadine, kui sedagi. Just pilditegemise hetkel tuli kole külm laine ja tulemuseks sai selline klassikatöötlus. (Huvitav, mis originaalpildi peal karje tekitas?)
Lasse pidi siis muidugi näitama, kuidas tegelikult külmas vees pildile jäädakse - jumala külma rahuga. Pea tagant paistab ka paar suplejat, ja need polnud sugugi ainukesed. Lassel jäi ujumine ainult ujumispükste puudumise taha, väitis ta ise.
Tagasiteel tegime rannapromenaadil kerge einega peatuse.
Palju ju süüa ei võinud, sest Pia juures hotellis ootas järjekordne hullult hea õhtusöök.
Monday, 20 June 2011
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment