Lasse ja Pätriku tähistamine

Kevad tuli tagasi Prüsselisse! Kõigepealt tuli küll Lasse siia oma sünnipäeva tähistama.
Hakatust tegime neljapäeva õhtul uute lemmikpitsadega, jätkasime reedel lemmik-quiche'iga ja lõpetasime laupäeval kohalikus kala poole kaldu restoranis. Tegelikult tahtsime minna selle lähedal olevasse slow food kohta, mis korra kuus ka jazziõhtuid korraldab (viimane oli just neljap ja mängis Stan Getzi tribuutbänd, mida Lasse hea meelega oleks kuuland - 2 päeva jäime hiljaks), aga me ei pand lauda kinni ja ei pääsend sisse. Seda suurem on nüüd uudishimu! Kalarestoranis maandus meist ülejärgmisse lauda mu pilatese-treener oma mehega. Mismõttes miljonilinn?! Tavaline küla, ma ütlen!Laupäeval tegime järjekordse laari kotlette. Kes õige numbri ära arvab, saab midagi preemiaks. Kaks kotletti näiteks :) Ja laupäeva hommik algas pannkoogibrunchiga, sest laps jõudis kööki enne pudrukokk Lasset.
Aga pühap tähistati siin etteulatuvalt pätrikupäeva. Juubeliparki saabus pätrikuparaadina välja kuulutatud kambake, lippur ja torupill kõige ees ja paarkümmend inimest koos patriootlikult riides koeraga sabas. Sellist paljaste põlvedega meest, aga ilma torupillita nägin viimati Val Thorensis oma lemmikmäel. Kahjuks oli fotokas Lasse taskus ja kildiga mees nii kiire, et järele me talle ei jõudnud ja pilti ei saand. Pargis ootas nende saabumist juba üsna kirju seltskond. Mängiti hurlingut ja iiri jalgpalli, Jacki poisid grillisid vorsti ja kusagil oli ka võileivalett.Koduteel hankisime hästi igavärvilisi priimulaid ja panime akna taha kastidesse. Seal olid kuni viimase, veebruarikuise külmalaineni elanud pelargoonid, aga kuna ma neid tuppa ei lasknud, võttis külm nad ära. Kuri selline.

Läinudkolmapäevane Flandria leht kirjutas, et seal (ja kuna mu praegu pooleli olev raamat väidab, et Prüssel on ka Flandria pealinn, siis ka siin) loeb aastas vähemalt 1 raamatu, mis pole seotud töö või kooliga, läbi 70% inimestest. Meestes seas on selliseid 61% ja naiste seas 81%...