Skarvtjärn

Nädal pärast pätrikku käisime jällegi üle hulga aja Harmångeri kandis Margaretal ja Hansul külas. Stockholmist 350 km põhja poole, rongiga veidi alla 3 tunni. Miks nemad saavad ja meie ei saa? Rongide teemal - ükspäev käis meil tööl külas majandusminister, kellelt muu hulgas küsiti ka, millal rongiga Prüsselist koju saab sõita. Milles küsimus, arvas too: koguni kaks võimalust on juba praegu olemas... Üle Berliini Moskvasse ja sealt Tallinna, või siis üle Varssavi Poola-Leedu piiri äärde, u 15 km millegagi (näiteks jalgsi) üle piiri esimese Leedu jaamani, siis Valka jaama, sealt jalgsi Valga jaama ja otsejoones Tallinna! Või Tartusse, kuidas keegi.Skarvtjärn on pisike kui Bullerby, kokku 3 majapidamist üksteise kõrval. Natuke kaugemal on siiski veel maju ja inimesi. Ja lambaid. Suveks tuuakse kohale ka mitu tarutäit mesilasi. Hans on selline suurte ja julgete tegude mees. Ühel aastal istutas 500 kirsipuud, et siis kevadel ilus aknast valget õiemerd vaadata ja marjadest saab teha mahla ja moosi ja likööri. Kahjuks kuivasid kõik puukesed ära. Algul süüdistati selles mügrisid, hiljem selgus, et ka teistel ei pidanud selle puukooli istikud esimest aastat vastu. Nüüd on käsil järgmine projekt - astelpaju. 50 istikut on proovi edukalt läbinud ja marmelaadi keetmise tehnoloogia on välja töötatud, nii et Hansu arvates on aeg istutada veel 1000 (ei, ei saanud kogemata liiga palju nulle) põõsast.

Pärast kohvilauda ja enne õhtusööki käisime naabri traavlitele leiba viimas. Kolm olid maja taga peidus ja üks kopli kaugemas otsas. Hõikasin talle prooviks ühe ihahaa ja ta tuligi meie juurde! Mõtle vaid, mida ma oskan! Kui leib otsas, püüdis Lasse teda heinaga pildi peale meelitada, aga ega siis hobune rumal loom pole.
Õhtusöök oli kuninglik, nagu seal peres ikka: suitsuräime ja suitsusingiga minivõileivad; naabri lambast lambapraad koos ahjukartuli ja -porgandi, kõrvitsamaitselise marineeritud rohelise tomati ja salatiga; imeline sokolaadikook vahukoore ja oma aia kompotikirssidega ning juustuvalik (parajasti käsil). Õnneks alustasime targu üsna varakult, muidu oleks vähemalt keskööni veninud. Mõelda vaid, kui nad Uppsalas elaksid! Siis nad muud ei saakski kui kokata ja külalisi vastu võtta... Paraku on Margareta pliidi äärest üsna välja tõrjutud, kuigi ta vanasti tegi ikka imehead süüa. Nüüd siis teeb Hans. Aga vähemalt koogid ja salatid olid Margareta tehtud ja imelihead.
Meenutasime Margaretaga neid enam kui 20 aasta taguseid aegu, kui tema paar korda Tartus ja mina tihedalt Uppsalas käisin. Eesti oli olnud hall, kõle ja inimesed pesemata; veini joodi nagu viina - ikka klaas põhjani. Margaretal on meeles, kui vaimustuses ma olin olnud, kui esimest korda jõuluehtes Uppsalat nägin - minul mitte. Tema jällegi ei mäletanud mu šokki ülikooli juures nähtud punalippude ja -loosungitega maidemonstratsiooni üle.
Päeva lõpetuseks lõbustasime end ta uute kõrgtehnoloogiliste lugemisprillidega.Teisel päeval võtsime kohe terve näkileiva-lataka kaasa, et saavad teised kolm ka. Üksikule hobule seal tagumises koplis ei meeldinud see sugugi. Trampis ja traavis, kuni tema juurde läksime. Kummalisel kombel ei olnudki need teised kolm leivast suuremat sisse võetud.
Sellel leivahimulisel hobusel oli tukk silmini kasvanud. Ma tean üsna hästi, mis tunne see on - ise käin juba mitu nädalat peavõruga, et üldse midagi näha. Asi peaks jälle normaliseeruma 5. aprillil.
Piltmõistatus ka: naabri küün. Aga milleks kasutatakse seda palki seal uste vahel? Kõvasti seina külge kruvitud teine...