Nädal enne patrikupäeva, 3. märtsil tegime Stockholmis hooaja viimase uisutiiru - 14 km Edsvikeni peal. Jää oli servast hakanud juba natuke püdelaks muutuma, nii et kaldast tuli paari kiirema sammuga eemale saada, aga edasi oli lausa lust! Justkui vee peal sõidaks, nii sile ja peegel oli.
Õnneks polnud ka tuult rohkem kui vaid ühes kohas, ja seegi minnes. Inimesi oli üsna hõredalt ja needki hajusid laiali, nii et ka ruumi oli laialt. Isegi põdral, kes terve talve seal keset järvejääd seisnud.
Kõrge kalda all istus mitu uisuseltskonda päikese käes ja võttis einet. Ja meil polnud isegi mitte tavapärast pähkli- ja rosinasegu kaasas!
Tagasiteel märkas Lasse jääl kondihunnikut, hallikad karvad umbes meetrise ringina ümberringi. Seisime ja mõistatasime tükk aega, kes seal ära on söödud - jäneseks liiga suur, luigeks liiga karvane... Kui edasi hakkasime liikuma, leidsime veidi eemalt mõistatuse võtme - sääreluu, sõrg otsas. Metskits!
Tagasiteel märkas Lasse jääl kondihunnikut, hallikad karvad umbes meetrise ringina ümberringi. Seisime ja mõistatasime tükk aega, kes seal ära on söödud - jäneseks liiga suur, luigeks liiga karvane... Kui edasi hakkasime liikuma, leidsime veidi eemalt mõistatuse võtme - sääreluu, sõrg otsas. Metskits!14km ringi järel ei olnud väsimusest veel märkigi ja tunne selline, et teise ringi jaksaks veel sõita. Mõnus tunne!
No comments:
Post a Comment