Kuldsed kevadekuulutajad on kohal

Tartus toimunud tordisöömingult koju jõudnud, otsis Lasse Rootsi STVPlay seest üles hiljuti nähtud filmi paastumise kasulikkusest, ja pani mu seda vaatama. Saade on vaheldumisi rootsi ja inglise keeles, nii et julgen soovitada ka neile, kes natuke linguistically challenged. (Ingliskeelse osa tegi BBC ja Michael Mosley kirjutas avastuse ka raamatuks, nii et otsija leiab netist igasugust lugemist.) Põhiidee on selles, et paras paast paneb organismi end ise parandama, mistõttu väheneb vähi- ja dementsushaiguste risk, keharasv (eriti see kõige kurja juur kõhu-), halb kolesterool ja boonusena ka kehakaal. Mosley proovis esmalt 3,5päevast ja sai isegi soovitud tulemuse, kuid tavalisele toidule tagasi minnes kadus ka tulemus. Korrapärane paastumine aga sellist jojo-efekti ei tekita(vat). Nüüd elabki mees 5:2 skeemi järgi: 5 päeval nädalas sööb, mida ja palju tahab, 2 päeval aga piirdub 500-600 kilokaloriga ja sööb need suhteliselt korraga ära (ööpäeva ülejäänud osa ongi siis see paast). Tema paastub esmasp ja neljap, aga vahet polevat - võib ka 2 paastupäeva jutti teha. Üks Ameerikamaa tädi soovitas üldse 1:1 varianti.
Igatahes hakkas Lasse selle kõige peale salateid nõudma ja sööma, pelmeen ja kartul pole enam tegijad. Mis minul selle vastu saab olla, salat ju hea ja lihtne söök. Krevetisalatit testima kutsusime ka Vahuri - sobis tallegi hästi. Ta oli muidugi hundina näljane ka, sest oli just ujunud 2250 meetrit! 25meetrises basseinis! Hull peast!
Üks eelnevaga seotud piltmõistatus: mis on pildil? (Vastus jutu lõpus.) 



Salatitesse (ok, ühel päeval oli kõrvitsasupp ka, aga see ka rohkem nagu vedel salat) tuli vahe sisse ainult eile, kui Laulasmaal mere ääres ja spaas käisime. Tuli ka tahtmine ujuda ja Lasse jällegi tahtis massaazi. Tekitasime siis endale programmi "igaühele midagi". Lasse sai tunnise massaazi, mina selle aja ujusin (20m basseinis 300m - mitu otsa see teeb?) ja testisin saunu. Kivi-, soola- ja aurusaun meeldisid hästi. Aga kõigepealt kõndisime pea tund aega mööda liivaranda, mõnus. Mitu kollast liblikat laperdas ka seal ringi.
Ja siis läksime sööma ja sõime kala- ja lihavalikut ja kobrast ja vutti ja ploomitriot ja kõik oli väga maitsev, kohati koguni huvitav. Ainult et lauda teenindav tütarlaps ei küsinud kordagi, kas/kuidas maitses. Kui siis magusataldrik laualt viidi, saateks küsimus "kas soovite veel midagi", vastas Lasse (veendunud, et nüüd viimaks tuli ikka see küsimus ka ära) - "väga hästi!".
Selle pildi nimi on "Tuleb otse Rootsist".

 Nii soe oli rannas, et sai kampsikuga poseerida.

 Suvel on see rand vist veidi teistsugune?

Keila-Joal käisime ka, suurt vett vaatamas. Maakonna laulupeo jagu rahvast oli kohal ja muudkui vooris juurde. Oli ka, mida vaadata ja kuulata.

 
 
 
Vastus: köögipõrand pärast seda, kui Lasse on väga ettevaatlikult granaatõuna avanud ja söönud. Tehnika on oluliselt paranenud, seinad ei näe enam välja nagu pärast veretööd. Ja tavaliselt jääb põrandki puhtaks.