Piibet pidi pulma

Nädalavahetusel käisime Tartus pulmas. Vend pani oma keskmise tütre mehele, seis on seega 2:1.
Kingiga oli lihtne. Ümbrikust pidi küll olema, aga me mõtlesime, et ikka mingi "mark" võiks ka olla... Seda oli hulga raskem leida kui sobivat ümbrikku. Saaremaa Seppade poes nägin siiski sellist, mis kõnetas: sepistatud kaelaehted madu ja rõngasrist. Pakkisin need eraldi, kuid nimesid peale ei kirjutand, et las vaatavad ise, kuidas jagavad. Ja Anu Raua vaibanäituselt saadud kaart Pulmavaip oli ju lausa kümnesse. Pakendiks sai Tõstamaa tanutikandi mustriga kott.
Seekord läksime lõunasse mööda Piibe maanteed. Esimest korda elus, aga selgus, et Aegviiduni olime seda teed varemgi sõitnud. Oli hea vaikne tee ja suvisemal ajal ilmselt päris maaliline, kui lume ja jää asemel on põllud ja järved. Kurgi nägime! Kui Pärnu-reisi ajal oli pesadest paistev valge asi lumi, siis nüüd olid kured koju jõudnud ja lume välja visand. Ja lõokesi ja kiivitajaid oli ka näha. Ainult et Tartu ei tahtnud ega tahtnud kätte jõuda.
Elasime prooviks Barclays. Tuba oli 2. korusel ja vaatega Toomemäele (kohe sõna-sõnalt, mäesein aknast vast 5 meetri kaugusel). Mida aga polnud, oli lubatud wifi. Läksin koos arvutsiga vastuvõttu muret kurtma - wifi missugune! Ukse taga koridoris oli ka veel olemas, aga toas kadus jälle ära. Siis korraks tuli ja läks kohe jälle ära. Pakuti tuba korrus kõrgemal, käisime testimas - ikka ühendust pole, nii et ei kolinud. Tütarlaps lubas, et umbes 1/4 tunni pärast jõuab majja tehnik ja teeb millelegi restardi, see vast aitab. Ilmselt aitaski, sest vahelduv wifi muutus alaliseks. Ja siis helistas seesama tütarlaps ja küsis, kuidas olukord on. Selline teenindus! Hommikul välja kolides jällegi küsiti, kas tuba ikka oli vaikne (tellides kirjutasime, et otsime vaikset tuba) ja tänati külastamast. Vot nii tulebki teha!
Õhtust sõime Kompanii tänava vene restoranis. Polnudki ammu sellises kohas käinud, kus kõiki lauale toodud taldrikuid ehivad frillice salati küljest rebitud ribad. Magusat me ei võtnud, aga ju sinnagi oleks tükike rohelist sokutatud. Küsisin, kas menüüs olevad marineeritud seened ja hapukurgid on ikka oma köögi toodang - ei, poest ja purgist, oli vastus. Pliinid olid nisujahust, seenesalat marineeritud seentest ja vedel... Never again!
Laupäeval kell 12 olime siis kenasti Veski uulitsa uusapostlikus kirikus. Uus ja suur teine! Varsti pärast meid saabus ka noorpaar. Kui vanem õde sõitis oma pulmapäeval limusiiniga, siis seekord oli noorpaarile antud maastur.
Kõigepealt kuulati laulu (oli koor ja oli solist, orel ka).

Tommi hoida olid antud sõrmused:

Siis võttis vend sõna, luges palvet ja Piiblit ja rääkis elust ja armastusest.

Pojadki kuulasid ja panid tähele. Ikka hämmastav, kui isa nägu on Marek läinud... isal pole küll kunagi nii võimsat habet olnud.
Sõrmuste isanda töö saab kohe tehtud.

Tseremoonia puänt oli aga see, et noorpaar hakkab edaspidi kandma ühist perenime Lilleleht, mitte Pärnpuu. Värskele äiale see ilmselt meeldis.

 Värske perekond Lilleleht istus õnnistamise ajaks tagasi oma pinki.

 

 Paraadpilt

 ja perepilt.

Siis ootas tordilaud. Kõigepealt söödi kõht võileivatorti täis ja siis asuti Raheli meistardatud pulmatordi kallale. Peigmees sellel oli tseremoonia jooksul üsna kummuli kukkunud. Ikkagi raske päev... Kõik 3 kihti olid erineva sisuga. Väga alatu, sest meie kolmandat enam ei jaksanud ja see oli raudselt kõige maitsvam.

Nagu eestlaste puhul ikka, oli seltskond algul üsna hillitsetud. Lasse hakkas juba Eesti pulma Rootsi matusega võrdlema, sest Rootsis on võileivatort tavaline peietoit ja ka musta lipsu muul puhul ette ei seota. Meie laua otsas ühel vanaonul oli õnneks klaver põõsas - suupill põuetaskus - ja ta mängis mõned lood, et lahedamat meeleolu luua. Õnnestus küll.
Pruudikimbu viskamisega tegi Meril sohki. Ühe asemel viskas 3 ja kõik püüti kinni. Ainsana jäi seekord ilma noorem õde, aga tal on ka aega veel.

Tagasi sõitsime otseteed, sest selle tee keskel on Põhjaka mõis. Sõime natuke, jõime natuke ja kaasa ostsime ahjusooja koriandriseemneleiva (sest päevalilleseemnetega oli otsa müüdud). Kui nad ainult oma mudateega midagi ette võtaksid... Huvitav kui kiiresti tee sillutatud saaks, kui iga külaline kasvõi ühe kivi kaasa tooks?
Enne Põhjakale jõudmist aga tekkis mul tunne, et midagi on justkui puudu. Sall, sinder! Olin selle pannud tooli seljatoele niikauaks ootama, kuni noorpaariga ja teistega hüvasti jätame. Õnneks sain sallil sabast kinni -  helistasin vennale, vend leidis salli ja võttis vastutavale hoiule. Aga aru ma ei saa, miks nad mu juures ei taha püsida.

Et kuidas siis sepised jagati? Eks ikka nimetähe järgi: Meril sai Mao ja Rainis sai Rõngasristi.