Märtsi viimased päevad, siis lihavõttepühad, veetsime Pärnus Eesti-nimelises spaas. Boonusena saime ka ema Viljandist kaasa viia, tema jäi koguni 2 nädalaks.
Teadagi pole see spaa vana ja auväärne sõjaeelne supelasutus ega ka uueaegne poputamise tarvis kujundatud maja, aga see, mis on, on võimaluste järgi korras ja - mis peaasi - puhas. Tuba renoveeritud korrusel on väikesepoolne, kuid mõnus ja kõik vajalik olemas. Ainult et lugemislambid ja nende lülitid on pandud nii kõrgele, et tule kustutamiseks tuleb voodist uuesti püsti tõusta. See-eest oli tuba tõeliselt vaikne, vist tänu sellele, et naabriks oli peaarst.
Teenindus on selles paigas aga veidi... imelik? puudulik? osavõtmatu? Näiteks ei tulnud meil vannitoas vedelseep kraanikausi juures seinal olevast pudelist välja... Torusse kinni kuivanud vist, andsin vastuvõtule teada. Tuli üks tädi, täitis pudelit ja lahkus - no ei tule seep välja! Kurtsin uuesti muret vastuvõtule (selleks tuli endal kohale minna, sest telefon ei lasknud mitte ühtegi numbrit valida, andis muudkui kinnist) - tütarlaps helistas tädile, kes väitis, et seebipudel on täidetud ja töötab. Seepeale tütarlaps mulle seletama, mismoodi pudelist seepi kätte saadakse - et vaat seal pudeli allosas on üks liikuv osa ja seda tuleb vajutada... Daa! Tuli siis tütarlaps tuppa kaasa, et ise kontrollida (tegelikult et mulle ette näidata, kuidas asi töötab) ja saatis lõpuks tehniku, kes seebi jooksma sai. Kurtsin tehnikule ka telefoni-muret, aga ta laiutas vaid käsi, et pole telefonitehnik. Niipalju siiski tegi, et edastas mure vastuvõtule, aga sinnapaika see asi jäigi - telefoni tööle ei pandud vaatamata sellele, et korra huvi tundsin. Ilmselt olin selleks ajaks juba saanud probleemkliendi staatuse ja pealegi kui inimene seebipudeligagi hakkama ei saa, ei ole tal telefoniga miskit peale hakata - ikkagi nupud ja numbrid ja... Ma ei käinud väga peale ka, sest liikumine on ju ainult kasuks :)
Termid, see paar aastat tagasi renoveeritu, on üsna viisakas - saunad on OK (soolasaun olemas!), basseinides saab nii ujuda (kui just kilomeetrit kavas pole) kui ka vesimassaazi. Surnumere keskusesse saamist pidime küll veerand tundi ootama, aga asi oli seda väärt. Aga see oli ka ainus koht, kus veekannud ja topsid laual olid - mna arvasin, et tänapäeval on see elementaarne.
Massaazid olid head (minu massöör oli ikka väga hea ja kontrollis mitu korda, ega ta liiga ei tee - ei teinud). Termides tegutseb ka pisike tailanna, kes teeb tõelist tai massaazi (seda matil) ja tai õlimassaazi, mida reklaamiti kui kerget ja rohke õliga lõõgastavat naudingut. Lasse läkski õnge. Lõõgastus algas sellega, et tailanna ronis talle selga (Lasse oli ikka laua peal kõhuli, eks) ja sõtkus oma väikeste teravate põlvedega mööda ta sääremarju. Õliga ei liialdanud.
Mind piinati ka, selles külmakambris, kus -120 sees. Panin hurraaga kohe 3 korda kinni, aga pärast esimest muutsin järelejäänud korrad muude lõbude vastu. No ei ole külm mu sõber, olgu või kasulik. (Kasu algavat pealegi alles 4. korrast.) Asemele sain seljavenitamislaua (justkui jäme rull käib selja all edasi-tagasi - päris mõnus) ja tervisekapsli (mis on nagu vibreeriv ühemehe-aurusaun, vähemalt soe).
Teeninduse tipptase aga oli spaast lahkumine. Ütlesime, et läheme nüüd ära, tänasime ja panime võtmed letile... ja meie käest ei küsitud, kas või kuidas me rahule jäime, ei tänatud külastamast, ei soovitud head päeva ega koduteed ega kutsutud tagasi. Kusjuures me olime ainsad inimesed leti ees!
Linna peal käisime ikka ka korra - otsisime üles tädi Anni, keda ma oma 15 aastat näinud polnud ja olin juba mures, kas enam näengi. Kuulmine oli tal aastatega töntsiks jäänud ja see tegi suhtlemise natuke keeruliseks, aga hea oli näha, et on vaatamata 90 aastale ikka endine. Nõuab aga kooki ja napsu, muidu pole päev korda läinud! Lassele saatis ilusa punase pühademuna, lapselaps eritellimuse peale vahatas ja värvis.
Vana kodumaja vaatasime ka üle. See, mis kogu aeg oli olnud valgetest tellistest tüüpmaja, oli nüüd peale saanud mitut värvi krohvi. Ma olin nii sokeeritud, et ei taibanud piltigi teha.
Ja tädil käisime Audrus külas. Teatas kohe tervituseks, et Lasse on suvest saati näost kenasti ümaramaks läinud. Nüüd Lassel mure, kuidas tagasi nurgelisemaks saada. Eks paistab.
No comments:
Post a Comment