Aja puudutus

Üks õhtu rääkisime mu iirlannast majaomanikuga juttu ühest ja teisest, eriti reisiplaanidest. Ma siis soovitasin, et järgmisel suvel oleks hea aeg tulla Eestisse (ta pole sealkandis käinud) ja näha ära ka laulu- ja tantsupidu. Jutu kinnituseks saatsin talle lingi laulupeo kodulehele, kus vaatamiseks pilte ja filme. No ja siis ma muidugi vaatasin neid ise ka ja leidsin saate sellest, kuidas peo korraldajad Raadil käisid. Väga armas saade on, palju häid ilusa sirge silmavaate ja otsekohese jutuga inimesi räägib.
Mulle läks kuidagi eriti korda Anu Raua jutt kahtmoodi asjadest - iseoma (või kellegi teise, oskajama) kätega ja südamega tehtutest ning neist teistest, mida kõik kohad täis on ja aina juurde tuleb ja mida ilma vaevata osta saab. Kui vaevaks mitte pidada mööda poode traavimist ja valimist ja selga-jalgaproovimist. Asjad asjadeks, arvas ta, aga sama mündi teine külg on see, et samamoodi kerge käega vahetatakse järjest uuema ja värskema vastu välja ka kodusid ja koguni abikaasasid.  
Millegipärast hakkasin selle jutu peale mõtlema oma vanaemast ja tema kodus olnud asjadest. Ühtäkki tabasin end mõttelt, et ma ei mäleta tal olevat olnud mitte ühtegi plastmassasja peale paari kammi. Puha portselan, savi, klaas, puit, metall, tekstiil ja nahk. Ja paber, näiteks mitu virna vanu Pikreid. Ja nii 1981. aastani. Ja samas majas, paar vahepealset aastat välja arvatud.