Buda poole peal

Lõpuks jõudsime ikkagi Budapesti Leila juurde ja spaasse. Eelmine kord, kui see plaanis oli, jäi asi sobivate lendude taha kinni. Seekord leidus hea variant – Prüsselist ja Stockholmist tuli lend peaaegu samal ajal ja ka läks. Ainult et Norwegian, kes Lasset lennutas, ähvardas streikima hakata. Või noh, mitte terve firma, vaid piloodid. Pühapäeva keskööks lubasid õunte/läbirääkimiste pealt vaadata… Lasse valmistas end igaks juhuks mõttes ette selleks, et jääb mõne päeva võrra pikemaks kui plaanitud.

Hotelli valisime kaua, sest neid on palju, igal pool ja igasuguseid. Üks mõeldav Buda poolel pakkus vaadet parlamendile, teine oli kesk Vaci Utcat, kuid lõpuks jäime Kalameeste bastioni ja Mattiase kiriku juures oleva Burg hotelli juurde.


3 tärni, viisakas tuba, kirikuvaatega hommikusöök, kuid lifti netu. Lahke noormees vastuvõtus pakkus kottide tassimisel lahkelt abi, aga ma arvasin, et saame ise hakkama. Viga. Muidugi saime, aga palju meeldivam oleks olnud 2 kätt taskus ta sabas minna. Noormees oli lahke ka infot jagama: bussid, söögikohad jne jne. Ja veel sellises inglise keeles, et ma teisel päeval küsisin otse, kust ta pärit on. Tüüp ei saanud küsimuse mõttest algul aru ja kui sai, hakkas naerma, et ikka kohalik ju, sest ilma ungari keeleta ei saaks hotellis kuidagi hakkama.

Kohe esimesel, reede õhtul läksime külla Leilale (ja Sandorile ja Evale, kes ka olid kogunenud). Nautisime Sandori keedetud gulas-suppi ja eraldi minu jaoks keedetud paprikavaba köögiviljasuppi ja head seltskonda. Leilal on köögiakna vahele tehtud väga dekoratiivne õunasahver, täiesti jõulune selline. Ja maja on ka väga äge, sisehooviga. Lähed kangialusest trepikotta, trepist üles ja – mis üllatus! – vajalikul korrusel hoovipoolsest uksest välja ja piki majaseina jooksvat pikka rõdu korteriukseni. Kui korter on 3. või 4. korrusel (ja korrused on sellises vanas majas ikka päris kõrged), ei ole see tee kõrgusekartjate jaoks. Isegi mina ei kippunud alla vaatama.

Laupäeval kõndisime veidi Vaci utcal, siis saime turuhoone ees kokku Leila ja Sandoriga ja tegime kohustuslikud suveniiriostud – paprikapulbrit ja safranit. Ühe mittesuveniiri leidsin ka, punase nahast seljakotilaadse koti. Vorsti ei viitsinud, sest seda oli nii igasugust ja igas letis. Leila juhendas küll lahkelt, et õige salaami on pikk vorst, aga pikad nad enamasti ju olidki. Ma olin kogu sellest salaamindusest ikka veidi segaduses ka, sest mu jaoks see vorst pigem Itaaliaga seostub. Sandor oli sellise mõttekäigu peale siiralt hämmingus, kui mitte solvunud, ja teatas kategooriliselt, et salaami sünnimaa on Ungari ja kõik teised teevad lihtsalt head asja järele. Mine ja võta siis kinni.

Edasi sõitsime Buda mägedesse piknikule – trammiga ja bussiga ja rongiga. Viimase otsa võinuksime sõita ka lasterongiga, mille ainus täisealine töötaja on rongijuht, kõik muud on lapsed. Selline nõuka-aegne töökasvatuse värk, mida jätkatakse. Huvitav oli jälgida, kuidas Sandor ja Lasse püüdsid üksteisest eesti keele abil aru saada. Seal mäe otsas näiteks kutsus Sandor te mingit eriliselt huvitavat vana puud vaatama. Lasse sai jutust aru ja läkski, ajendatud siiski mitte niivõrd dendroloogiahuvist kui joodud õllest...
Linnas tagasi, otsisime kohvi- ja koogikohta ja leidsime sellise kohe me hotelli kõrvalt: Russwurm, seda kiitis ka meie Budapesti-raamat, ja õigusega. Kirsistruudel oli aus, koht ise väike ja õdus.

Aga enne leidsime Ostromi tänava… Siin pildil on siis Boström Ostromi uulitsas J

Ja siis marssisid mööda husaarid! Hobused, kulla ja hõbedaga vormid, puhkpillid…

Selgus, et nii tähistati 56. aasta ülestöusu mahasurumise aastapäeva. Leila tänava raadiomaja juures olid ka pärjad – seal oli sõjavägi inimeste pihta tule avanud ja paljud tapnud. Tagasi hotellis, otsisin välja Wiki artikli ja lugesin läbi. Et see vastuhakk nii ulatuslik oli ja ohvreid tuhandeid, seda ma vist küll ei teadnud. Või siis olin unustanud.  Ei, pigem ikka teadmatus. Ja mõelda vaid, kõigest tosin aastat hiljem julgesid tšehhid uuesti.

Varase õhtusöögi sõime üsna Doonau äärest leitud kalapüügi-teemalises restoranis. Palju armsat kitši - kõige krooniks laes rippuv paat, kalamees sees - aga toit oli üle ootuste hea. Sõime kalasuppi ja hirvehautist, mõlemad olid peaaegu et vaimustavad. Supi juurde toodi sai kahte sorti punase möksiga. Mina hoidsin neist targu eemale, aga Lasse proovis ja hakkas õhku ahmima. Siis aga määris üha paksemalt saiale ja lõpuks jättis saia üldse kõrvale. Ise teatas, et kui ära harjum, on päris hea teine.

Õhtul kuulasime Stefani/Istvani kirikus kurva aastapäeva kontserti: Bachi tokaata ja fuuga, Mozarti reekviem, koor, orkester, orel ja 4 solisti – vägev ja kaunis! Kiriku lähedusest aga leidsime SASi tänava, mis tegelikult on Kotka tänav, ja ühe kõhuka mehe, kellega kõik pilti tahtsid teha. Küsisime järgmisel päeval Leila käest, kes see olla võiks, arvas, et kas Bismark või keegi muu. Ja ühe vaimustava mustriga juugendvärava leidsime ka.




Pühapäeval lubati vihma, nii et selle päeva jätsime spaa jaoks. Kõhklesime Gellerti ja Rudase vahel ja valisime siiski Gellerti kui kõige kuulsama. Rahvast oli palju kui laulupeol, nii et Lassel sai sest üsna kiirasti villand ja ta läks tagasi hotelli. Mina käisin korralikult läbi kõik saunad ja soojad basseinid ja tegin mõned tiirud isegi selles kõige suuremas, kus endiselt nõutakse kilemütside kandmist. Üks tüüp pidi sellepärast basseinist lahkuma, et kaotas sukeldudes mütsi peast. Selline kõva kord on majas.



Enne ärasõitu käisime hotelli lähedasest toidupoest suveniiriks kommi ostmas. Seal sain viimaks aru, et Leila rääkis turul tegelikult Pick firma virstidest, mida on nii pikemaid kui ka lühemaid. Vorsti me siiski ei ostnud, sest Leila andis oma varudest ühe kaasa ja see oli küll hea.
Ja muidugi kus palju turiste, seal ka palju imelikke suveniire. Kalameeste bastioni juures müüdi näiteks igasuguseid mütse: lilletikandiga piloodimütse ja selliseid kandilise lõikega asjandusi, mille riigipea proua paar aastat tagasi Eesti ja Rootsi moeajalukku kirjutas. Oleks ta selle torbikuga Budapestis esinenud, oleksid kohalikud vahest rahulolevalt ümisenud, et näe, tunneb asja ja tajub stiili. 

Kohe hotelli vastas olev Mattiase kirik jäi ka pühapäevaks avastada. Ei, oskasid ikka vanasti inimesed ehitada ja ilu luua!

Budapestist ilma paari sillapildita ju kirjutada ei saa... Siin nad siis on: kõige kuulsam lõvidega kettsild ja vabaduse sild.

Kettsilla Buda-poolse otsa juures on ilus väike Adam Clarki autotunnel, mis viib läbi lossikünka. Seesama hr Clark oli muide ka kettsilla ehitamise eest vastutav insener. Kettsilla lõvide kohta lugesin hiljem, et linnalegendi kohaselt polevat neil keelt. Mis aga olla vale: keele nägemiseks tuleb nimelt tõusta lõvi näo kõrgusele.
Selle pildi aga tegin tervituseks neile tarkpeadele, kes Eestis mõne aasta eest keksisid jalalt jalale ja kisasid, et bussirajale ei saa mitte kuidagi kirjutada BUSS, sest siis ei saa kallid kauged külalised sellest aru ja nii ongi nüüd BUSirajad. Mõnel pool küll BUSBUSirajad. Nagu näha, on Ungaris terve mõistus alles.

Ja saigi reis läbi. Isegi tagasilend läks nagu lepse reega, sest Norwegian ja piloodid olid öösel kokkuleppele jõudnud. See on hea, sest nüüd jääb vähemalt see lennufirma vähemalt mõneks ajaks veel alles. mitte nagu ungarlaste Malev, millest on järel vaid silt terminalis.

Elliott Erwitt on püüdnud Ungari sellisele pildile (jajah, ka hanemaksa sõime ja see oli väga hea!). Nähtud Stockholmis Fotografiskas.

PS Ma tõepoolest arvan, et nendelt rahatähtedelt oleks vaja maha tõmmata vähemalt 3, aga veel parem kui 4 nulli. Sellised numbrid ajavad ju ainult segadusse...