Selle peale ei saagi vist jälle muud öelda kui kors i taket!
Laps käis Prüsselis. Täiesti vabatahtlikult tuli, kuigi viimati siit lahkudes luges päevi ja lõpuks vist juba ka sekundeid. Ja mitte lihtsalt Prüsselis, vaid ka oma koolis - kohtumas lemmiku eesti keele õpsiga ja inglise keele õpsiga. Oli uhke, et tohtis õpetajate tuppa kohvitama minna ja puha. Kohv olla seal parem kui see, mis õpilaste masinast tuleb.
Tänu külalisele on mul nüüd ilus punane kingariiul. Ikka hea, kui oma laps selline osava käega on, et IKEAst toodud juppidest asja kokku paneb.
Ja pannkooke tegi, suuri ja õhukesi, õhkuviskamise meetodil ümber pöörates. Sellised külalised võivad teine kordki tulla. Eks ta tulebki, ostis köögikappi enda jaoks isegi jänese ja porganditega Prüsseli-kruusi.
Tänutäheks tehtud töö eest viisin meistremehe kodukõrtsi parti sööma. "First take picture, then eat!" kamandas kelner, kui parditaldrikud uhke liigutusega me ette lauale maandas. Kuuletusime, aga maitse kahjuks peale ei jäänud.
Isadepäevaga seoses... Lugesin Budapestist naastes lennukis Economistist artiklit käopoegadest. Artikli teemaks on Belgias Löveni ülikoolis valminud uurimus selle kohta, kui palju tuli vanal ajal ette olukorda, et peres üles kasvav laps ei olnud mitte pereisa oma, vaid kellegi teise. St mitte lapsendatud, vaid lihtsalt teise mehega tehtud. Tulemuseks saadi, et viimase 7 põlvkonna jooksul on "käopoegi" olnud umbes 2%, ja teises uurimuses, kus mindi tagasi lausa 16. sajandisse, saadi sama tulemus. Siis suhteliselt sama seis kui tänapäeval (1-3%), ainult et tänapäeval on olemas igasugu vahendid... See tekitas Economistis hämmingu: kuidas nad seda tegid? Lugesid päevi ja see tõesti toimis? Või kartsid tõepoolest nii väga keelatud suhte võimalikku tagajärge, et hoidusid seetõttu abieluvälistest suhetest? (Välja arvatud kõrgklass, kui filme uskuda. Ühes Midsomeri mõrvade osas uuritakse baroneti kahtlasevõitu surma. Kui uurimise käigus selgub, et ükski mehe lastest polegi tema oma, ja Barnaby selle peale üllatunud näib, teatab baroneti esimene eksnaine: please try to be a bit less middle class.) Seda võimalust, et inimesed ehk vanasti olidki moraalsemad, Economist võimalikuks ei pea.
Selle artikli peale tuli meelde Rootsi lehest mitte ammu loetud lugejakiri ja vastus. Kirjutajaks noor mees, kellel mure: armastus on suur, aga pruut keeldub enne abiellumist temaga magamast. Mida teha, mida teha? Kirjale vastanud psühholoog ei õnnitlenud meest, et see on leidnud haruldase naise; ei selgitanud, et siin-seal ongi veel tänapäevalgi selline käitumine normaalne ja vastupidine mitte, ega julgustanud ei ootama ega naist ära võtma. Hoopis soovitas pruudiga tõsiselt rääkida, et see mehe vajadustest ikka aru saaks ja vastu tuleks; kui aga miski ei aita, siis arvas, et vaatamata suurele armastusele on targem lahku minna ja leida endale normaalne pruut. Siis mismõttes nagu?
Laps käis Prüsselis. Täiesti vabatahtlikult tuli, kuigi viimati siit lahkudes luges päevi ja lõpuks vist juba ka sekundeid. Ja mitte lihtsalt Prüsselis, vaid ka oma koolis - kohtumas lemmiku eesti keele õpsiga ja inglise keele õpsiga. Oli uhke, et tohtis õpetajate tuppa kohvitama minna ja puha. Kohv olla seal parem kui see, mis õpilaste masinast tuleb.
Tänu külalisele on mul nüüd ilus punane kingariiul. Ikka hea, kui oma laps selline osava käega on, et IKEAst toodud juppidest asja kokku paneb.
Tänutäheks tehtud töö eest viisin meistremehe kodukõrtsi parti sööma. "First take picture, then eat!" kamandas kelner, kui parditaldrikud uhke liigutusega me ette lauale maandas. Kuuletusime, aga maitse kahjuks peale ei jäänud.
Ainus, kes asjalooga rahul ei olnud, oli lapse isa, kes pidi isadepäevaks varutud rummikoogid ise ja üksi ära sööma. Hull lugu muidugi, aga eks ta võib emadepäeval samaga vastata.
Isadepäevaga seoses... Lugesin Budapestist naastes lennukis Economistist artiklit käopoegadest. Artikli teemaks on Belgias Löveni ülikoolis valminud uurimus selle kohta, kui palju tuli vanal ajal ette olukorda, et peres üles kasvav laps ei olnud mitte pereisa oma, vaid kellegi teise. St mitte lapsendatud, vaid lihtsalt teise mehega tehtud. Tulemuseks saadi, et viimase 7 põlvkonna jooksul on "käopoegi" olnud umbes 2%, ja teises uurimuses, kus mindi tagasi lausa 16. sajandisse, saadi sama tulemus. Siis suhteliselt sama seis kui tänapäeval (1-3%), ainult et tänapäeval on olemas igasugu vahendid... See tekitas Economistis hämmingu: kuidas nad seda tegid? Lugesid päevi ja see tõesti toimis? Või kartsid tõepoolest nii väga keelatud suhte võimalikku tagajärge, et hoidusid seetõttu abieluvälistest suhetest? (Välja arvatud kõrgklass, kui filme uskuda. Ühes Midsomeri mõrvade osas uuritakse baroneti kahtlasevõitu surma. Kui uurimise käigus selgub, et ükski mehe lastest polegi tema oma, ja Barnaby selle peale üllatunud näib, teatab baroneti esimene eksnaine: please try to be a bit less middle class.) Seda võimalust, et inimesed ehk vanasti olidki moraalsemad, Economist võimalikuks ei pea.
Selle artikli peale tuli meelde Rootsi lehest mitte ammu loetud lugejakiri ja vastus. Kirjutajaks noor mees, kellel mure: armastus on suur, aga pruut keeldub enne abiellumist temaga magamast. Mida teha, mida teha? Kirjale vastanud psühholoog ei õnnitlenud meest, et see on leidnud haruldase naise; ei selgitanud, et siin-seal ongi veel tänapäevalgi selline käitumine normaalne ja vastupidine mitte, ega julgustanud ei ootama ega naist ära võtma. Hoopis soovitas pruudiga tõsiselt rääkida, et see mehe vajadustest ikka aru saaks ja vastu tuleks; kui aga miski ei aita, siis arvas, et vaatamata suurele armastusele on targem lahku minna ja leida endale normaalne pruut. Siis mismõttes nagu?
No comments:
Post a Comment