Selsamal Huberti nädavahetusel käis põhjapoolsest Euroopast üle päris kole torm. Lennutas inimesi, tellinguid ja katuseid, keeras külili furgoonautosid ja puid.
Meie kandis polnud teist tundagi, arvasin, kuni avastasin, et Ambiorixi pargis on üks kastan vähem.
Ja Brabanconne'i tänaval mitmesaja meetrine jupp täis kuuseoksi ja harusid ja okkaid. Või noh, mingi okaspuu omi. Terve tänav lõhnas jõulude või matuste järele - olenevalt sellest, mis meeleolus olla. Kolmandaks päevaks oli see pudi veidi kokku lükatud, enne kattis ikka kena rohelise vaibana.
Lillede ja muu madalama elusloodusega aga ei juhtunud suurt midagi - roosid lokkavad, rukkilill õitseb ja meie tänaval niideti muru.
Aga ühele vaesele vanale diivanile sai see torm küll kirstunaelaks. Ta oli just enne tormi ja vihma tulekut Franklini tänavale tõstetud. Siin on nii palju sellist vinget vana mööblit, et ei osata seda hinnata ega midagi. Ja IKEAst saab ju odavalt uue ja ilusa... (Sest ilu on teadagi kus.)
Olen avastanud, et õhtuti on siinkandi majad vaat et põnevamadki kui päeval. Õhtul on nimelt aknad ja klaasuksed täies ilus, muidugi siis, kui seespool tuli põleb.
No comments:
Post a Comment