Esimene nädal uues kodus mõnusalt möödas ja mina ikka hullult rahul. Esimene seltskond käis soolaleival ja nüüd ootab paar tartaletti sügavkülmas oma aega. Ilus nahkne potilill toodi ka ja karp väga häid viinamarju.
Nädalavahetus aga möödus Stockholmis. Testisin ära uue lennujaama saamise meetodi: peaaegu maja eest 29 bussiga Diamanti ja sealt lennujaama ekspressiga edasi. Ukselt väravasse kulus umbes täpselt tund - peamiselt tänu sellele, et turvakontrollis polnud saba ja see imelik inimene, kes oli 200ml kreemikarbid suured deodorandipudelid pakkinud nessessääri ja selle käsipagasisse, oli minu järel, mitte ees. Mis küll on sellise inimese mõttes, tahaksin ma teada.
Ja siis tahaksin ma teada, mis paneb täiskasvanud inimesed lennukis mobiiliga mängima veel ruleerimise ajal, kuigi ammu on ära olnud see teadustus, et kõiksugune elektroonika palutakse välja lülitada. Ja miks käib võistlus selle peale, kes jõuab pärast maandumist oma turvavöö esimesena lahti teha ja püsti hüpata. Palun kas mõni käitumispsühholoogia tudeng ei tahaks sellest kõigest magistritööd kirjutada? Tagasilennul oli doktoritöö tasemel tüüp. Boardingu ajal tehti teadustus, et kuna lennukit veel tangitakse, ei tohi turvavööd kinnitada ja ohutuse tagamiseks (st et kusagil juhuslik säde ei tekiks ja me õhku ei lendaks - seda küll paanika vältimiseks ei öeldud, aga võinuks) tuleb kõik mobiiltelefonid kohe välja lülitada. Ja mida teeb minu ees istuv asiaadihärra? Lappab oma mobiilis olevaid pilte! Ja lappab ka siis veel, kui ma talle kenasti ütlen, et lõpetaks lollimängimise! Ma siis ütlesin korra veel, mitte enam nii kenasti. Aitas.
Aga seda meest pidin kohe mitu korda vaatama,, et kindel olla, et mitte Kalle Prüsselisse teel ei ole. No kuidas saab kaks inimest nii sarnase kukla ja põsega olla?
Nädvah oli muidu igavesti sportlik. Laupäeval meelitasin Lasse kaasa politseimaja basseini. Tema tegi 150m, mina 400 ja mõlemad olime rahul. Ja pühapäeval tegime matka ümber Säby järve. Matk algas (nüüdseks juba endise) Barkaby lennuvälja juures (mis oli enne Brommat olnud ka lennujaam, ootesaaliga ja puha), viis mööda Säby talust ja Rocksta talust ja paarist väiksemast talukohast, mille nimed meelde ei jäänud.
Ja hobustest ja ponidest ja karvastest lehmadest ja seenemetsast. Maha jätsime kolm kukeseent ja paar kärbseseent, aga kaasa viisime kaks ilusat suurt (haava?)puravikku. (Stockeli turul müüakse kivipuravikke kahe hinnaga: ilusamad 60 eurot kilo ja kehvemad 50. Ja üks korralik kivipurakas kaalub...?) Ühest sai sushi eelroog ja teine läks järgmisel päeval koos kartulitega omleti sisse. Olla hea saanud.
Sellega sai hõlpelu otsa. Täna laekus 95 lk, mis peab reede hommikuks tõlgitud saama - lisaks homsetele ja ülehomsetele u 15 lehele. Täna ei julgenud veel vaadatagi, mis sorti oopus see on ja kui palju seal tõlkimist on.
Nädalavahetus aga möödus Stockholmis. Testisin ära uue lennujaama saamise meetodi: peaaegu maja eest 29 bussiga Diamanti ja sealt lennujaama ekspressiga edasi. Ukselt väravasse kulus umbes täpselt tund - peamiselt tänu sellele, et turvakontrollis polnud saba ja see imelik inimene, kes oli 200ml kreemikarbid suured deodorandipudelid pakkinud nessessääri ja selle käsipagasisse, oli minu järel, mitte ees. Mis küll on sellise inimese mõttes, tahaksin ma teada.
Ja siis tahaksin ma teada, mis paneb täiskasvanud inimesed lennukis mobiiliga mängima veel ruleerimise ajal, kuigi ammu on ära olnud see teadustus, et kõiksugune elektroonika palutakse välja lülitada. Ja miks käib võistlus selle peale, kes jõuab pärast maandumist oma turvavöö esimesena lahti teha ja püsti hüpata. Palun kas mõni käitumispsühholoogia tudeng ei tahaks sellest kõigest magistritööd kirjutada? Tagasilennul oli doktoritöö tasemel tüüp. Boardingu ajal tehti teadustus, et kuna lennukit veel tangitakse, ei tohi turvavööd kinnitada ja ohutuse tagamiseks (st et kusagil juhuslik säde ei tekiks ja me õhku ei lendaks - seda küll paanika vältimiseks ei öeldud, aga võinuks) tuleb kõik mobiiltelefonid kohe välja lülitada. Ja mida teeb minu ees istuv asiaadihärra? Lappab oma mobiilis olevaid pilte! Ja lappab ka siis veel, kui ma talle kenasti ütlen, et lõpetaks lollimängimise! Ma siis ütlesin korra veel, mitte enam nii kenasti. Aitas.
Aga seda meest pidin kohe mitu korda vaatama,, et kindel olla, et mitte Kalle Prüsselisse teel ei ole. No kuidas saab kaks inimest nii sarnase kukla ja põsega olla?
Nädvah oli muidu igavesti sportlik. Laupäeval meelitasin Lasse kaasa politseimaja basseini. Tema tegi 150m, mina 400 ja mõlemad olime rahul. Ja pühapäeval tegime matka ümber Säby järve. Matk algas (nüüdseks juba endise) Barkaby lennuvälja juures (mis oli enne Brommat olnud ka lennujaam, ootesaaliga ja puha), viis mööda Säby talust ja Rocksta talust ja paarist väiksemast talukohast, mille nimed meelde ei jäänud.
Ja hobustest ja ponidest ja karvastest lehmadest ja seenemetsast. Maha jätsime kolm kukeseent ja paar kärbseseent, aga kaasa viisime kaks ilusat suurt (haava?)puravikku. (Stockeli turul müüakse kivipuravikke kahe hinnaga: ilusamad 60 eurot kilo ja kehvemad 50. Ja üks korralik kivipurakas kaalub...?) Ühest sai sushi eelroog ja teine läks järgmisel päeval koos kartulitega omleti sisse. Olla hea saanud.
Sellega sai hõlpelu otsa. Täna laekus 95 lk, mis peab reede hommikuks tõlgitud saama - lisaks homsetele ja ülehomsetele u 15 lehele. Täna ei julgenud veel vaadatagi, mis sorti oopus see on ja kui palju seal tõlkimist on.
No comments:
Post a Comment