Jõul Benalmadenas, vol. 5

Pärast väikest-vaikset Nerjat tundus Benalmadena suurem kui varem.
Toa saime jällegi hommikupoolse päikesega, kuigi Lasse andis sisse tšekkides vihje, et see meil juba viies jõul nende juures olla. Kuna päikest oli märksa vähem kui Nerjas, polnud sellest tegelikult suurt lugu. Õues saime hommikust süüa ainult jõululaupäeval, kui päike säras pilvitust taevast.

Kohe esimesel pärastlõunal käisime rannapromenaadil kontrollimas, kas me lemmikrestoran on alles. Oli alles, aga tuttavat sisseviskajat polnud näha. Kui seisime seal ja püüdsime välja mõelda, kas vana peremees Fernando on lõpuks äri maha müünud ja pensionile jäänud, tuli üks natuke tuttava moega naisterahvas meid sisse kutsuma. Kui Fernando kohta pärisime, rääkis, et on ta naine ja et Fernandol on kopsuvähk ja saanud igasugust ravi, aga talvel külma ja tuulega püsib kodus. Nii kurb lugu! Sõime siis lohutuseks friteeritud anšooviseid ja kergelt marineeritud valge kala tükke, ka friteeritud.
Kohalikust toidupoest leidsin nostalgiariiuli: rohelised purgitomatid ja külapräänikud, tatart jms ka. Naljakas!
Üks teine päev tegime traditsioonilise matka sadamasse. Seekord sattusime kuidagi merepoolsesse otsa paatide juurde, sealt ringiga poe- ja restoraniserva. Mitmes kohas kai ääres oli vesi kaladest lausa paks - justkui pakuksid end ise lõunasöögiks.

Pueblos käisime ka tiiru. Meie tavapärane härjasaba-söömise koht oli kinni, aga õnneks olime me oma sabad juba Nerjas kätte saanud. Nüüd läksime hoopis hotelli- ja restoranikooli restorani, kus olime vist päeva esimesed kunded. Pärast meid saabus veel üks perekondlik seltskond, kes valis lihtsama lauakatte ja menüü. Meie istusime ikka valge linaga lauda ja sõime põldpüüd.
Jõululaupäeva õhtul sõime kodus: suitsulõhega täidetud avokaado, kohalikud oliivid ja tomatid, ibeeria sea praelõigud, pikad-laiad rohelised oad ja ahjukartul Gunvori viisil, magusaks Prüsselist kaasa võetud jõulustolle.

Jõulu esimesel pühal saab Bil-Bilis inglise jõululaule kuulda ja laulda. Mingi seltskond aktiivseid talvitujaid paneb aastast aastasse kokku programmi, kus vaheldumisi laule kuulamiseks (esitajaks erinevad koosseisud solistist kvartetini, saatjaks klaver) ja ühislaulmiseks, lisaks paar etteloetud kohta Piiblist. Seekord oli kohal ka jõuluvana, kellega üks tädi pidas debati teemal "kumb on parem, kas Jumal või Jõuluvana". See on nii lahe, kuidas publik - kes tegelikult on ju ka osalejad - elavalt reageerib iga kord, kui teatatakse järgmise ühislaulu number ja nimi. Enamasti heakskiitvate yey-hüüetega, ainult vahel harva vähese porinaga.

Saali promenaadipoolne sein on suuresti klaasist ja terve see aeg kui sees lauldi, käis sealt klaasi tagant huvilisi sisse piilumas - ja mida aeg edasi, seda õhemalt nad riides olid.

Kui siis laulud lauldud said, oli väljas jälle suvi mis suvi! Meil oli soolas küpsetatud kala veel söömata, nii et läksime kontrollima, kas promenaadil mõnes restoranis paistab mõni kala nii värske, et seda süüa tahaksime. Ja mis armas üllatus - Santa Ana ees seisis Fernando nagu olema peabki, kuigi tavapärase pruuni vesti asemel oli tal seljas punane sviiter. Rõõm oli kõigipoolne (ka see noorepoolne ettekandja, keda Fernando tütreks arvame, tuli kallistama ja häid pühi soovima), Fernando lubas meile oma kõige ilusama kala välja otsida ja kuni see soolakatte all küpses, maiustasime friteeritud pommuliistudega. Lõpuks oli elu jälle nii nagu peab!
Vimasel päeval, kui kohvrid enam-vähem pakitud, tegin veel ühe tiiru piki randa Fuengirola poole. Nägin ilusaid ja imelikke lilli, rannakassi, üksikut kalameest muulil ja mitut masti koeri koos oma inimestega.
See karvane läheb kategooriasse imelik lill, arvan.

Ja oligi lahkumispäev käes. Tänu sellele, et lennuk läks juba keskpäeval, tõusime koos koiduga ehk veerand 9.
Kui kl 5 ajal Stockholmi jõudsime, oli seal süsimust öö, kuid õnneks hakkas õrnalt lund sadama ja midagi jäi isegi maapinnale pidama.