Nerja, kus politseid pole näha ja asjad kaduma ei lähe

Kunagi eelmisel talvel-sügisel sattusime oma Hispaania-reisidest rääkima Evelini ema Imbiga, kes väitis, et päikeseranniku kõige kaunim koht on hoopis Nerja. Tegime siis seekord sellise 50:50 reisi, et algul 6 ööd Nerjas prooviks ja edasi 6 ööd Benalmadenas oma vanas kohas.
Lennujaamast Nerjasse (65 km) sõitsime taksoga - ikkagi puhkus ja kohvrid ja uus koht ja... Algus oli veidi imelik. Kuna kohale jõudsime enne siesta lõppu, pidime võtme koodi abil ukse kõrval olevast karbikesest välja võluma. Elamine (HC Burriana Playa) tundus OK (elutuba, magamistuba, köögike, vanniga suur vannituba ja suur mere- ja päikesepoolne terrass), aga kui end kontorisse näitama ja sisse registreerima läksime, teatas seal mees, et ta inglist ei räägi, aga Julia, kes räägib, tuleb juba reedel (parasjagu oli teisipäeva õhtupoolik). Kalarestorani siiski soovitas ja liharestorani ka.
Naabrid olid meil ka, venelased. Muidu ei teakski, aga ükspäev rääkis naabrimutt pikalt telefoniga ja me kuulasime pealt.

Köök väärib eraldi pilti, sest nii hõredalt täidetud kappe meil polegi olnud. 4 x 3 sorti taldrikud, 2 x3 sorti tassid, 0 kaussi, aga see-eest 3 panni... Aga meid ei heidutanud ka kausi ja pannilabida puudumine, kui omletti teha tahtsime. Mõõteanumas sai munad kahvliga sassi ajada ja labida asemel ajas asja ära ka vahukulp.

Hotelli olime valinud rannas mere ääres, et merekohinat kuuleks ja merd näeks. Esimene tiir ümbruses jättis mulje, et see kant on talvel suht välja surnud, isegi rannarestoranid ja suveniiripoed. Päris nii see siiski polnud ja kui ühel päeval rannapäeva tegime, saime rannapromenaadi ääres ülihäid imepehmeid sealihalõike seenekastmes.

Novot, aga see esimene õhtu. Meie all rannas, linn me pea kohal mäes. Rühkisime-puhkisime siis ka sinna mäkke (pärast saime teada, et tiiruga) ja esimese hooga tundus ka ülemine linn üsna talveunes. Õnneks leidsime vanalinna, kus siin-seal elu ja ühes tänavas isegi paar baari ja üks söögikoha moodi koht. Lassele see siiski ei meeldinud, et paberist laudlinad ja mõnel plekid ka peal, nii et otsisime edasi. Ja äkki nagu maa alt (või nagu Tallinna all Danebrog taevast) kerkis meie ette Rootsi lippudega ehitud majake! Ja majakese ees seisis lahke moega mees, kes rääkis malbe aktsendiga, kuid veatut-soravat rootsi keelt.

Küsisime talt selle hotellist saadud kalarestorani kohta - kinnitas, et on küll väärt koht. Aga lisas, et palju lähemal on tema ja paljude kohalike lemmik, selline lihtsam, kuid aus. Nimi on La Puntilla. Seesama, mida ennist nägime! Läksime siis tagasi (ja järgmistel päevadel veel 3-4 korda).
Sellise vaatega koht:

Ja selliste hindadega... Kõik oli absoluutselt värske ja vaimustav.

Isegi wc ukse kõrvale seinale olid nad võluvad pildikesed riputanud.

Ühe teise söögikoha ukse kõrval aga oli selline teadaanne. Mõistlik ju - kesse ikka päikeselisel esmas- või teisipäeval lõunat sööb.

Nerja kõige kuulsam paik on Balcon d'Europa e Euroopa rõdu. Selline ilus plats, palmiread keskel ja meri kolmes küljes.

Nime ametlik autor on kuningas, kes 1886 jaanuaris käis vaatamas, mis linnast pärast 1875. aasta detsembri maavärinat järele jäi. Tegelikult olla muidugi seda nime ennegi kasutatud. Kuningas aga seisab seal rõdul siiani.

Seal rõdu kõrval ongi see linna parim kalaresto Porto del Mar. Lahke teenindus, hea kala (meriahvenaline, vahelduseks küpsetatud mitte soolas vaid tomatisoustis). Ja miljoni dollari vaade...

Sealsamas lähedal oli ka liharestoran Sevillano, mida Rootsi poe pidaja soovitas proovida. Seal saime väga tummist härjasaba, lisandiks köögivili, kartul JA riis.
Nerja linnatänavad on vägagi jalutajasõbralikud ja imestamist jätkus kõigisse kuude päeva.

Viimase pildi peal on mu meelest geniaalne turvalahendus ehitustandrile. Pole variantigi, et mõni mees unustab või ei viitsi endale trossi külge ühendada - kukkuda pole nagunii kuhugi.

Sellised kirevad müüginaised käivad ringi nii kesklinna platsidel ja söögikohtades kui ka all rannas ja pakuvad, et osta neilt natuke "bling-blingi". Sellel konkreetsel rippus veel suunurgast sigarillo. Ma ei tahtnud osta ja sain endale voodoo peale: mingi aeg pärast kohvikust lahkumist tahtsin kaardi pealt vaadata, kuidas edasi minna, ja kobasin mööda tühje taskuid... "Mille sa nüüd maha unustasid?" küsis Lasse (üsna rahulikult, sest ta oli kiiresti välja rehkendand, et salli-mütsi mul kaasas polnud ja rahakoti või passi puudumise korral oleksin vast murelikuma moega olnud). Vantsisin siis tagasi ja me kaardid ootasid kannatlikult laua peal.

Viimasel Nerja-päeval toppisin linna minnes linnakaardi teksade tagataskusse. Lasse vaadand seda ja mõeld, et see on üks rumal tegu ja küll see kaart seal välja libiseb ja ära kaob, aga kuna tee juba tuttav, siis ta lärmi ka ei tõstnud. Ja nii oligi - linnas millalgi sirutasin käe kaardi järele - netu! Nentisime siis, et oligi juba 5 päeva vana kaart, ja võtsime mu kobadust kui paratamatust. Aga jälle tuli kaart mu juurde tagasi - ootas kannatlikult hotelli ees kõnniteel kõik see aeg, kui me linnas kolasime. 

Ühe päeva vedelesime tervenisti rannas. Pärast hilist ja aeglast hommikusööki tund-poolteist terrassil päikesevann, siis mööda randa linna poole värvilisi paate vaatama (ühte nügiti parajasti 3-4 mehe jõul merre).

 

Siis sealihaviiludest lõuna rannarestos ja edasi liiva mööda linnast eemale. Selle jalutuskäigu jooksul sain aru, miks kunstnikuhingega Imbile nii hirmsasti Nerjas meeldib. Valgus on selles paigas tõiesti müstiline ja vaheldusrikas. Käid mööda randa ja su ees on üks akvarell ja impressionistlik maal teise järel. 

Ranna tagumisest otsast leidsime tükikese Indiat. Väga muhe!

 

Ja kui ranna lõpus oleva künka otsa olime roninud, tuli meid uudistama väike põrnikahäälne droon, kes/mis lendas kohe mitu minutit meie kohal. Varsti jõudsid linna poolt kohale ka kaks paraglaiderit, nii et vaatamist ja elevust oli kohe hulgaga.