Nägin talve

Reedel lendasime Stockholmi. Laps ja ta hispaanlanna moega inglannast sõbrants tahtsid poodelda ja head sushit süüa, mina niisamuti rahulikku vaheldust ja palju magada. Ja sushit! Saingi, lisaks portsu väikseid piparkoogivorme ja minisuurusega taignarulli.
Brussels Airlinesi piloodilt rootsikeelset teadustust küll ei osanud oodata. Ükskord oli stjuuard, kes oskas öelda var så god ja tack så mycket ja hejdå, aga seekord oli ikka kohe päris rootslane kohe.
Kui maandusime, oli külma 10 kraadi ja tuul ja palju lund.
Laupäeval tegime esmalt kohustusliku tiiru Mälarstrand-Fjällgatan-loss-ooper-dramaten-NK. Viimane oli just avanud oma jõuluaknad ja rahvas tungles, nagu igal aastal.
Õhtul oli siis moedemonstratsioon: saapad, mütsid, sallid, kindad, kampsunid, paksud sukkpüksid... Lisaks kohalikust poest Marabou sokolaade, minnes Bromma pisikesest tax-freest mõned veel ja kaubareis oligi õnnestunud.
Tagasilennul istus mu ees hiinlase moega musta mütsiga vanamees, kes veel lennukiski mobiiliga rääkis ja seda siis pikalt luubiga uuris, enne kui taskusse pani. Ei paistnud sedamoodi, et välja oleks lülitanud. Ja tõepoolest - keset approachi hakkas telefon helisema! Ja siis piiksudes sõnumeid vastu võtma! Tüüp tegi hoolega nägu, et tema on üldse puu otsas... Mõtlesin c/c kohale kutsuda, aga kuna taadi pinginaaber seda ei teinud, siis ei hakanud ka mina torkima. Pealegi olin hiljaaegu lugenud piloodi väidet, et 1-2 töötavat mobiili ei tee suurt midagi, aga kui nende arv kümnele läheneb, võivad nad küll näiteks kõrgusmõõdiku sassi ajada. Ja mis siis saab, näidati Die Hard lennujaama-filmis. Järgmine kord olen ikka kategooriline.
Neljapäeval nägime Prüsselis ka esimesi lumesarnaseid asju, kui õhtul Bozari kontserdile läksime. Orffi tahaks nüüd eestlaste esituses kuulda, võrdluseks.

Lennukas näd-vah

Reede õhtul pärast tööd käisin korraks kodust läbi ja siis lendasin Stockholmi uisutama. Seekord läks eriti ludinal, ukselt uksele ca 4 tunniga, sellest natuke üle 2 kulus lennuks. Lugesin Stieg Larssoni Millenniumi-triloogia 1. raamatut ega märganudki, kui kohal.
Õnneks ei olnud Eesti külm üle mere pääsenud ja seal oli mõnus nullialune talveilm.
Laupäeval uisurada valides otsustasime, et Norrvikenil on juba käidud küll, prooviks midagi muud, näiteks naaberjärve nimega Edsviken. Järveäärses parklas istus oma autode juures kümmekond kalameest ja pidas kohvipausi - kabasnikutest paistvad jääpuurid muutsid selle järve natuke kahtlaseks. Aga asjata! Lahtiaetud 9km rada, lisaks 2km transporditee kaldalt rajani, kokku 13km väga head jääd ja sajad uisutajad. Uisuraja kõrval suusajälg, noh ja kusagil eemal oma aukude ääres ka kalamehed. Aeg 1:25 polnud üldse paha ja tunne oli päris hea. Aga põliste uisutajate tempos ikka ei sõida küll. Ma ei räägigi noortest meestest, kes must kui postist mööda panid. Isegi vanemad prouad sõitsid ilma keppidega hoogu andmata kiiremini kui mina keppidega.
Pühapäeval olime tagasi jääl, juba enne kella 11, et ma lennule jõuaksin. Auto näitas -9 kraadi, aga päike paistis ja kui tunni pärast tagasi kaldal olime, oli -3 peale jõudnud. Aeg niisiis 1:00, 13km/h. Võrdluseks: ükskord kui Tartus mööda Ülikooli tänavat väga kiire sammuga tööle läksin, keris mu kõrval sõitnud auto juht aknaklaasi alla ja teadustas: devushka, vasha skorost desjat kilometrov v chas!
Tagasilend jälle Larssoni embuses, nagu tädi Maara tavatseb öelda; seekord võtsin raamatu kotist isegi bussis, aga suutsin siiski peatustel silma peal hoida.
Õhtul Prüsselis vaatasin Mulgi uisumaratoni pilte. Üks osa sõitjaid oli isegi pikamaauiskudega, aga mis silma hakkas - mitte kellelgi ei paistnud jäänaaskleid kaelas rippuvat. Rootsis võib kindlal lahtiaetud järvejääl uisutaja maha jätta nii jääpiigi/kepid kui ka seljakoti kuivade riietega, aga mitte kunagi jäänaaskleid. See oleks nagu öösel helkurita maanteele minna.