Nägin talve

Reedel lendasime Stockholmi. Laps ja ta hispaanlanna moega inglannast sõbrants tahtsid poodelda ja head sushit süüa, mina niisamuti rahulikku vaheldust ja palju magada. Ja sushit! Saingi, lisaks portsu väikseid piparkoogivorme ja minisuurusega taignarulli.
Brussels Airlinesi piloodilt rootsikeelset teadustust küll ei osanud oodata. Ükskord oli stjuuard, kes oskas öelda var så god ja tack så mycket ja hejdå, aga seekord oli ikka kohe päris rootslane kohe.
Kui maandusime, oli külma 10 kraadi ja tuul ja palju lund.
Laupäeval tegime esmalt kohustusliku tiiru Mälarstrand-Fjällgatan-loss-ooper-dramaten-NK. Viimane oli just avanud oma jõuluaknad ja rahvas tungles, nagu igal aastal.
Õhtul oli siis moedemonstratsioon: saapad, mütsid, sallid, kindad, kampsunid, paksud sukkpüksid... Lisaks kohalikust poest Marabou sokolaade, minnes Bromma pisikesest tax-freest mõned veel ja kaubareis oligi õnnestunud.
Tagasilennul istus mu ees hiinlase moega musta mütsiga vanamees, kes veel lennukiski mobiiliga rääkis ja seda siis pikalt luubiga uuris, enne kui taskusse pani. Ei paistnud sedamoodi, et välja oleks lülitanud. Ja tõepoolest - keset approachi hakkas telefon helisema! Ja siis piiksudes sõnumeid vastu võtma! Tüüp tegi hoolega nägu, et tema on üldse puu otsas... Mõtlesin c/c kohale kutsuda, aga kuna taadi pinginaaber seda ei teinud, siis ei hakanud ka mina torkima. Pealegi olin hiljaaegu lugenud piloodi väidet, et 1-2 töötavat mobiili ei tee suurt midagi, aga kui nende arv kümnele läheneb, võivad nad küll näiteks kõrgusmõõdiku sassi ajada. Ja mis siis saab, näidati Die Hard lennujaama-filmis. Järgmine kord olen ikka kategooriline.
Neljapäeval nägime Prüsselis ka esimesi lumesarnaseid asju, kui õhtul Bozari kontserdile läksime. Orffi tahaks nüüd eestlaste esituses kuulda, võrdluseks.