Munch!

Taas üks kultuuraline päev. Väisasime Edvard Munchi 150. sünniaastapäeva puhul pakutavat erinäitust Munch! Thieli galeriis. Lisaks Thieli kogudes olevatele oli kohale toodud ka mujal Stockholmi muuseumes ja Osloski hoitavaid pilte, mitu huvitavat. Neile ruumi tegemiseks aga olid seintelt maha pidanud astuma impressionistid-ekspressionistid, kes muiu Munchi maalidega saali jagavad. Ainult Carl Larssoni tuba oli rahule jäetud.
Mulle meeldib see tavapärane Thiel ikka rohkem.
Pärast promeneerisime pooltunnikese tuulisel Djurgårdeni kaldapealsel ja imetlesime kalda ääres ulpivat jääsuppi. Silt pildil hoiatab nõrga jää eest, ilmselt põhimõttel Better safe than sorry.

Uisuristsed

Nädalavahetusel oli rõõm võõrustada sõpru Eestist ja kohata teisi, Euroopa südamest Estivalile saabunud sõpru.
Reedene päev läks kultuuriliselt - esmalt paartund ja lõuna Fotografiskas, siis veerandtund Svenskt Tenni poes. Klaasid-lambid-küünlajalad ja tapeedid jäid seekord siiski ostmata. Õhtul kuulasime Eesti Maja Salakõrtsis Luksemburgi naisansamblit (mis oma 14 lauljaga pigem ikka naiskoor juba) Meloodilised Tordid. Palju vanu häid laule! Paari ümisesin kaasagi ja kaotasin poolenisti hääle. Neil lauljatel peavad ikka väga treenitud häälepaelad olema, et pidasid vastu 3 õhtut ja 3 kontserti jutti, proovid lisaks.
Laupäeval aga viisime külalised Norrviki jääle ekstreemsportima. Esimene tiir pikkadel uiskudel läks suuremate kadudeta ja üha kiirenevas tempos.
Paar teatraalset kukkumist tuli siiski ette ja natuke näidati ka naljakat pingviinistiili, aga eks ilma keppideta ongi hulga keerulisem tasakaalus püsida.

Finis oli igatahes selline rahulolev:

Ega me päris tervet tiiru kohe esimesel korral teinud, leppisime kõige lühemaga. Aga esialgu on ka 3,5 km nende pikkade uiskudega pikk küll!

Uisulaenutuse juures liikus ringi ka üks uiskudel kobras, kes pildimasinat nähes lehvitama hakkas.

Uisutiirule järgnes tiir ja kohvikupaus Sigtunas. Seal oli jääl isegi rohkem uisutajaid ja kalda ääres ka 4 jääpurjekat.
Pühapäeval, kui külad lennukile saadetud, viisin Lasse Estivali korikontserdile. Esimese ja pikema poole pidas vastu ilma igasuguse nurinata, aga teiseks vaatuseks ei riskinud jääda. Eks nii tasapisi tulebki harjutada.

Sõbralik päev!

Ja sõbra jaoks on valla mu uksed ja mu ... värav, mis sest, et aeda selle ümber pole :)
Homme saabuvad kaugelt kodumaalt kallid külalised ja täna tegime ettevalmistusi. Sidrunikook ja tulbid ja... vaarikad said küll juba otsa, sorry!
Õhtuse piparmünditee kõrvale oli selline sõbralik sõrnikupoolik:

Suhtleb täitsa vabalt!

Lumi tuli - umbes 10 cm rasket ja märga.
Selline pilt avanes, kui silmad lahti tegin.

 Ja selline pilt, kui elutuppa ja kööki jõudsin.

Ja seni kuni mina pilatest nautisin, kühveldas Lasse kangelaslikult auto ja õue peaaegu üksi tühjaks. Umbes poole peal tulnud naabrionu ka seltsiks. Lasse öelnud talle kenasti tere ja - lumesahale osutades - raske lumi (ikka eesti keeles) ja saanud vastuseks mitmeminutise tiraadi. Millest siis naaber pajatas, uurisin pärast. Seda Lasse ei teadnud, aga ta ikka viisakalt noogutand ja naeratand, välja arvatud siis, kui naaber oma põlvele osutas. (Sellele oli ta ükspäev trammi peale joostes liiga teinud ja pidi röntgenisse pilti tegema minema.) Siis oli Lasse mureliku näoga noogutanud.

Ja eestmaja katusekorteri mees oli aknast hüüdnud, et nende katuselt tulnud lumi hoovi maha. Või midagi sellist.

Nii et saab hakkama küll!
Pühap käisime Stroomis jalutamas ja seidsime sellise kenakese.

Kui edasi läksime, märkasime, et meile vastu tulnud paar pööras ka memme juurde pildistama. Inimloomus on ikka nii äraarvatav...

Agulielu

Tagasi Tallinnas lund rookimas ja agulielu nautimas.
Üks õhtu näiteks vaatlesime köögiaknast, kuidas naabermajas elav diskor end köögilaua taga töö-ööks valmis seab: vasaku käega suristas pardliga pead lihvida (ta juukseid ei kanna) ja paremaga kallutas endale mingit jooki sisse. Mis jooki just, seda kahjuks ei näinud, sest istus teine, selg akna poole.
Täna õhtul istus kenasti näoga ja sõi suppi.
Temast võiks näiteks filmi teha, sellise aeglase tempoga.

Suusasõit

Jaanuari teine pool oli Stockholmis talviselt kaunis - jää, härmatis ja lumi. Aknaalune jää koguni nii paks ja tugev, et väike hokiplats lükati puhtaks ja lapsed lasti peale. Üksikud uisutajad uisutasid ja üksikud laevad sõitsid ka mööda. Ruumi jagus kõigile!

Västerbron on ikka igas olukorras ilus. Nii tugev jää siiski veel polnud, et oleks saand selleni jääretke korraldada nagu ükstalv enne.

 Ükspäev käisime uusi suuski proovimas. Päike ja 8 külmakraadi, tuult suurt polnud - nii et üsna ideaalsed olud. Lasse oli mitu aastat rääkinud, kui palju on tänapäeva määrimisvabad plastsuusad paremad kui need vanad puulauad, millega ma 25 aastat tagasi viimati sõitsin. Tühjagi, neis oludes küll mitte. Võimalik, et ongi veidi liiga pehmed suusad saanud, selle võimaluse eest poeneiu hoiatas. Väikestel laskumistel igatahes hakkas miski seal all pidurdama ja mine siis tee kindlaks, kas see oli suusk, nagu minule tundus, või külm lumi ja lai saabas, mida usub Lasse. Ta tegi mõned päevad hiljem sama ringi 0kraadi juures ja libisemine oli kohe teine olnud. Aga raja lõppu me jõudsime!

Koju jõudes avastasime, et neli hullu kalameest on ära perforeerinud me majaesise jää. Lugesin kokku 130 auku, aga paljud jäid kindlasti ka välja. Järgmisel päeval tulid tagasi ja jätkasid poolelijäänud tööd. Kalapüük  käis nii, et teeb mees ühe augu ja laseb õngenööri sisse. Siis astub 5 meetrit eemale, teeb uue augu ja laseb jälle nööri sisse. Ja nii edasi. No ja siis läheb ja tirib jälle välja - ikka meetrite kaupa seda nööri.

No ja siis tuli sula ja peletas nii uisutajad, hokitajad kui ka kalamehed. Asemele tulid jälle laevad.

 

Reeded

Kaks jaanuaris Tallinnas oldud reedet olid teistsugused kui teised...
Esimesel aitasin tütrekesel viimased asjad uude Pelgulinna-pessa vedada ja kui ta mööblimaja kandis autost lahkus, jättis pöidla autoukse vahele. Kisa, veri maas ja autol... ma pole traumapunktidega sõber, nii et pakkisin lapse jälle autosse ja tõin tagasi koju. Mingit mittekleepuvat haavakatet (mitu päeva hiljem alles sain aru, et sel on 2 poolt - mittekleepuv ja see teine; ei teagi, kumbapidi see sinna pöidlale sai) ja teipi leidsin kapivarudest, valuvaigistit ka ja ööseks julges laps ikka uude koju minna.

Alles 2-3 päeva hiljem julges pöidla pealt katte ära võtta, aga mitte tulemust vaadata. Sättis hoopis arvuti kaamerasilma ette ja ma siis üle skaibi kirjeldasin seda lillakirjut pilti. Musta tooni õnneks polnud, küüs oli alles (ja on siiani) ja üldse oli olukord kolm korda parem kui ma kartsin.

Nojah. Nädal hiljem siis jälle reede ja hoopis teist laadi elamus, siinsamas väikses Rimis. Pildistamist vääriv olukord, ja nagu ikka sellistel puhkudel pole fotokat taskus. Et mis siis? 3 tööriietes tüüpi seisavad, pead kuklas, ümber riiuliterivi otsas seisva õllekapi - selle, mis jahutab. Ja kapi otsas askeldab blond tütarlaps laest kappi suunduvate juhtmete kallal. Jah, ei ole maailm enam see, mis vanasti...