Gurmeereis Prüsselisse

Neljapäeval pikendasin taas ujumisrekordit, seekord 700 meetrini. Sellest 100 nii, et käed ujusid konna ja jalad krooli, või no vähemalt koera. Ja teine 100 nii, et käes oli ujumislaud ja ainult jalad siputasid. Mõõtsin kaardi pealt ära - meie juurest vastaskaldale Gröndali on umbes 450m. Et siis sinna ja poolele maale tagasi ka jõuaksin. Ainult et viimase 100 peal hakkas parem pöid krampi minema, nii et pidin vahepeal radadevahelise nööri küljes rippudes varbaid venitama. Järves oleks sellega väheke keerulisem.

Reedel lendasime Prüselisse sparglit ja mulle ja friikartuleid sööma. Maandumise ajal - pärastlõunal, kui on päeva kõige soojem aeg! - oli 7 kraadi sooja ja vihm. Bussis otsisime kohvreist välja vihmajoped ja tõmbasime need juba seljas olevatele jakkidele ülle. Ja kahetsesime, et kaasas pole retuuse, mille saaks teksade alla pana. Peatuspaigaks oli Karl Suure nimeline uus hotell komisjoni kolemaja ja Ambiorixi pargi vahel, "oma" kandis. Kirjade järgi 4 tärni, kuid hommikusöök lahja.
Kõigepealt käisime vaatamas, mis lähikonnas uut on. Selle ümmarguse maja asemel oli aasta eest tühi koht.

 Nende kuusepuude asemel olid aasta eest ilusa võraga lehtpuud.

 Meie maja oli müüki pandud. Tahab ehk keegi? 6 suuremat ja vähemat korterit ja pisike aiamajake.

Ôitsesid samad asjad, mis Stockholmiski: sirel, kastan, tulp, rodo... ja see ilus soosa mütsak Margareta platsi ääres.  Lillepeenardest võeti välja võõrasemasid. Mai lõpus! Need on siin talvelilled, istutatakse mllalgi novembris ja kevade saabudes (märtsis hiljemalt) asendatakse kevadlilledega nagu nartsissid ja tulbid, ja siis suvelilledega.

Hispaania poe koer valvas endiselt truult poodi ja tervitas rõõmsalt kõiki mööduvaid koeri ja tuttavaid inimesi. Ta on nii nummi!

Sööma läksime vanasse kodurestorani St'Hubertisse Ardenni Jäägrite platsil. Spargel oli kindel valik, aga et oli räigelt külm, alustasime sibulasupist. Mmm-mmmm! Juustuga saia oli ka kokk supisse uputanud. Ja minu kaussi veel ka plastmassitüki, nii 0,5 x 1.5 cm. Näitasin seda kelnerile, kui see tuli küsima, kas supp maitseb ja kõik on hästi, et näe mille ma supi seest leidsin. Poisil läksid silmad suureks,, nägu punaseks, ta haaras südamest ja palus ette-taha vabandust ja tormas siis tükikesega kööki. Paari minuti pärast naasis koka seletusega: ilmselt sibulapakendi tükk, mis kokal seetõttu märkamata jäi, et plast ja sibul ühte värvi olid. St üsna värvitud. Ja NB! - kogu see jutt käis prantsuse keeles! Valurahaks saatis kokk sparglite juurde lisaportsu musseliinikastet ja kelner-poiss serveeris hoolega friikartuleid. Lahkusime sõpradena, kõhud kõrvuni täis.

Edasi tegime tiiru Delhaize'is, et täiendada oma veinivarusid. Ja juustu- ja laudlina- ja hambapasta- (nad müüvad selliseid väikseid pasta+suuvesi pudeleid, väga mõnuasd). Ja siis tiiru turul ja ostsime lemmik-koogiletist pisikese pirni-vaarika lemmikkoogi õhtuampsuks. Apteegis käisime ka, tellisin 3 tuubi seljakreemi.
Laupäeval läksime linna peale turiste mängima. Siiani oli käimata Horta muuseumis, sest reisijuhid hoiatavad, et seal pikad sabad. Mõtlesime, et sellise sandi ilmaga vaevalt et peale meie keegi sinna läheb. Aga võta näpust, oli küll hulle. Saba kulges õnneks tempokalt ja vihma parasjagu ei sadanud.

Maja ise oli ses mõttes huvitav,, et iga viimanegi ese ja detail on juugend, enamasti just selle maja jaoks loodud. Mööbel, lambid, nõud, kõik! Ainult et miks ta nii ilusa maja sellisesse kohta ehitas, sellest me aru ei saand. 

Sööma läksime vanalinna, Chez Leoni. Nemad ei tee sparglihooajast väljagi ja keedavad ikka mulle vähemalt viiel moel.  Laua saime vaiksesse nurka (kui välja arvata kohati väga vali Kaug-Ida sugemetega seltskond kõrvallauas, kes õnneks varsti minema asutas) ja laua kohal seinal ilutses selline silt mälestuseks ühest kunagisest kuulsast kliendist.

 
 
800 g mulle ei ole vähe ja nende peale kulub ära promenaad. Promeneerisime raekoja platsile ja mis selgus - seal käis jazzifestival! Parasjagu jämmis laval üks väga lahe klassikaline koosseis ja me jäime sinna ikka kohe mitmeks looks. Järgmisel päeval proovisime ka paari kontserti, aga need polnud enam nii toredad, rohkem sinna avangardi poole vist.

Pühapäeval käisin mina  seni külas, kuni Lasse jazzi käis otsimas. Imehead pirukas ja sidrunikook ja rabarberikook, etendus legost meisterdatud lõbustuste pargis (ilmselt Eurodisniland, arvestades naabruses sirguvat ikoonilise kujuga torni) - suur ratas käis ringi, auto sõitis mööda õhusolevat rööbasteed, siin-seal liikusid veel ka vähemad asjad, vinge!

Kuna Lasse oli põhimõtteliselt söömata (kõigest 15cm ports grillvorsti raekoja platsil - valida oli 15 ja 30 cm vahel), siis läksime jälle sparglitega maiustama. Tee peale jäi selline autokaunitar. 

Esmaspäeval külastasin kalleid kolleege töises keskkonnas, päris mitu vaatas ikka 2 korda, enne kui mu ära tundis. Tore oli, vast varsti jälle! Aa, ja esmaspäevane hommikusöök hotellis oli poole tõhusam kui nädalavahetuse oma. Toa hind samuti...
Pärast sellist söögiorgiat astusin järgmisel hommikul kodus kohe huviga kaalule... salatihooaja algusest on kadund 3 kilo, nigu niuhti! Seda tähistasin basseinis 800 meetriga, sellest esimesed 600 jutti ilma käsi-jalgu kuhugi toetamata. Ja jalg ei läinud krampi ka. 100 veel ja võib julgelt üle järve ujuda... Hissake, ma olen ikka niiii tubli!

Rännak läheb edasi

Edasi oli valida kas pikem reis Skånesse/Österleni või hulga lühem Smålandi ja Sörmlandi rannikule nimega Blå Kusten. Viimane võitis.
Aga esmalt sõitsime hoopis tagasi Linköpingusse, lennumuuseumi. Tegelikult on see lausa õhuväemuuseum, alates aegade algusest üsna uue ajani, läbi kuumade ja külmade sõdade. Lisaks lennukitele on ajastiku õhustiku tajumiseks sisustatud ka 50.-60.-70.-80. aastate tüüpelamised. Nii lahe oli kuulda vanaprouasid õhkamas, et näe selline telefoniriiul oli meil ka kodus esikus.
Esmalt jäi mulle silma selline imelik lennukijalg:
Siis niisugune imelik masin, millest ei saa õieti sotti, kus esi- ja kus taguots (vihje: nad on talle propelleri tagumikku kinnitanud!):

Aga kõige lemmikum oli selline iludus (huvitav, kas tänapäeval saaks mõni piloot ta lennutamisega hakkama?):

 
 
Järgmise peatuse tegime Vimmerbys, seal Astrid Lindgreni sünnikohas. Et kui juba palverännak, siis olgu ka kirjanduslik. Huvitav oli jälgida, kuidas ranniku lähenedes temperatuur muudkui langes ja langes, kuni jäi 9-10 juurde pidama. Linnakese keskväljakul on Astridile kenake patsas püstitatud.

 
 
Linnapilti ka. Kahju, et ilm nii nadiks keeras - oleks hea meelega kolanud ja tundnud end Valge Roosi liikmena.

 
Millest me aga teadmatusest mööda sõitsime, oli Bullerby. Tegelikult on külakese nimi Sevedstorp ja asub see napi 20 km kaugusel Vimmerbyst ja oli Astridi isa lapsepõlvekodu.
Hilise lõuna sõime Västervikis. Kala, loomulikult! Teenindaja oli nii jutukas tütarlaps, et sööki oodates saime hea ülevaate linna majandusest, uudistest ja muredest. Söömise ajaks taandus õnneks delikaatselt köögipoolele, muidu oleks liigse agaruse tõttu tipist ilma jäänud.  
Kui Vadstenas olid paarile majale külge maalitud aknad, siis Västervikis oli maalitud terve pangahoone!

 
 
Öömaja leidsime Loftahammaris. Tuba oli poole väiksem kui Vadstenas ja köögi taga/kõrval, ja külm, aga me leidsime maja pealt elektriradika ja rekvireerisime selle endale. Peale meie oli majas veel kamp noorikuid, kes okupeerisid terve köögi ning elu- ja söögitoa ja vaatasid Eurovisiooni finaali, aga õnneks mitte liiga valjult. Enne päris õhtut käisime tiiru õues ja leidsime sellise võluva kiriku ja surnuaia. Nüüd me teame, kuhu ET on maetud! Ja onju nii, et selline muruplats kiviesiste lilledega on palju ilusam kui need triibutatud liivakastid Eestis.

 
Pilt teeäärsest ilust. Kas on ilusamat asja kui need viiekopikalised lõhnavad nartsissid?

Reisi viimane lõuna Stegeborgi sadamakõrtsis. On saadud paremaid praetud räimi, ikka hulga paremaid...

Et ilm paranemise märke ei näidanud, keerasime ninad tagasi kodu poole. Pärast Söderköpingu läbimist jõudsime E4 peale ja täheldasime imelikku nähtust - teeäärtele ja teesildadele olid kogunenud inimhulgad Stockholmi poole sõitjaid tervitama. Mõnel oli hästi pika toruga fotomasin ka kaasas. Ja politseipatrulle oli tee servas ja peal üsna tihedalt.

Viimaks selgus ka nähtuse põhjus: olime sattunud sõitma koos Gumballi-ralli esimese otsaga. Ja ei saa jätta uhkeldamata, et sellest vist Ferrarist sõitsime mööda. Pärast seda, kui ta oli meist mööda lennanud ja mootorrattapolitsei tõttu viisaka tempo võtnud.

Sulnis suvine Vadstena

Kolmapäeva õhtul oli kohalikus Eesti Majas seminar neile, kes elavad mitmel pool, näiteks siis Eestis ja Rootsis. Huvitav ja maitsev oli. Maitsvuse eest hoolitses majarestoran, huvitavuse eest kõnelejad ja natuke ka publik, eriti üks iseäranid sõnakas daame, kes teadis juristidest paremini, kuidas asjad on ja käivad. Kokkuvõtlikult on asi sedasi, et vaatamata inimeste, töö ja kapitali vabale liikumisele on Rootsis elamiseks vajalik luba, ja selle saamiseks peab olema kohalik töökoht ja sotsiaalkindlustus. Kohalik abikaasa arvesse ei lähe, kui ta just ei tõenda, et tahab ja suudab sind ülal pidada ja sotsiaalmaksu jms maksta. Ehk siis staatus kept woman oleks elamisloa saamiseks ok.
Selle teadmisega sõitsime neljapäeval varasuvise Rootsiga tutvuma. Täiesti ebatavaliselt - teada oli ainult 1. öömaja Vadstenas, edasine sõltus ilmast ja tujust.
Meiega samal ajal lahkus Stockholmist ka selline armsake MG. Ja appike, juhiiste oli tühi!

 

Vadstenas oli sulnis suvi. Kõigepealt sõitsime Borghamni kivitööstureid kollitama. Sügis-talv oli veidi keeruline olnud, aga nüüd on tellimusi ja tööd nii et tapab. Uue omaniku tütargi hakanud tehases abis käima. Ehk võtab kunagi isalt järje üle?

Siis panime kotid üsna linna keskel, pritsumaja ja skaudikeskuse kõrval olevasse vandrarhemi maha (ilus suur invatuba hoovimajas, kus ainult 2 tuba, konverentsiruum ja köök) ja läksime süüa ja romantikat otsima. (Punkhobuse leidsin peamaja aknalt.)
Söögiotsingul jõudsime lausa linna servas oleva lossini (Gustav Vasa aegne), aga leidsime vaid suletud uksi, sest hooaeg algab neil alles juuni keskel.

See-eest leidsime massiliselt ilusaid ja armsaid maju, hoove, aknaid, uksi, tänavaid, väravaid, verandasid, lilli ja autosid.

Ja siis äkitselt ühe täiesti tavalise sirelihekiga aia pealt sildi "väljasõit". No mismoodi, läbi põõsaste ja puha?

Ja õitsva kirsipuu.

Vadstena raekoda olla Rootsi vanim (pisim on teadagi Sigtuna oma).

Kloostri ja rahvaülikooli vahelises pikas sirelirivis oli üks põõsas esimesed õied lahti teinud, neisse pistsime ka ninad.

Süüa saime nurgapealses söögikohas Hörnan e Nurk. Sobiv nimi ja head kalapraed. Poole pealt vahetasime, nagu ikka, ja veidi hiljem jäi meid teenindav tütarlaps me lauda piidlema. Vahetasite ära või? - küsis. Terane selline.

Päev lõppes loojanguga Vätterni järve kaldal.

Järgmisel hommikul väisasime Birgitta kloostrikirikut. Nägime kirstu ta reliikviaga, altarikappi, kus üks stseenidest näitab selle kirstu transportimist, ja hertsog Magnuse kivikirstu. See paigutati kirikusse (esiotsa olla veel olnud kettidega üles riputatud), sest mees kartis kõiksuguseid mutukaid. Väikesest müügiletist leidsin ja ostsime raamatukese begiinidest (ja beghardidest, need olid meesbegiinid), põnev!

i

Klantskiri Visit Östergötland väidab oma püha Birgitta teemalise artikli sissejuhatuses, et kloostris ja selle kirikus käib aastas 400 000 palverändurit. Tõeline Ohhooo!, eks. Lõpuks selgub siiski, et need on pelgalt külastajad; päris-palverändureid on 100 korda vähem.

Ühte teist Birgittat väisasime ka. Seal pakuti kohvi ja imelisi Göteborgi piparkooke - õhukesed, krõbedad ja tsitruselised.

Ühesõnaga, Sigtunal ja Sundsvallil on nüüd tõsine konkurent kõige lemmikuma Rootsi linna valimisel.

Miks mõned pildid blogisse laadimisel pannkoogiformaati läksid, ei oska mina seletada. On, nigu on.