Neljapäeval pikendasin taas ujumisrekordit, seekord 700 meetrini. Sellest 100 nii, et käed ujusid konna ja jalad krooli, või no vähemalt koera. Ja teine 100 nii, et käes oli ujumislaud ja ainult jalad siputasid. Mõõtsin kaardi pealt ära - meie juurest vastaskaldale Gröndali on umbes 450m. Et siis sinna ja poolele maale tagasi ka jõuaksin. Ainult et viimase 100 peal hakkas parem pöid krampi minema, nii et pidin vahepeal radadevahelise nööri küljes rippudes varbaid venitama. Järves oleks sellega väheke keerulisem.
Reedel lendasime Prüselisse sparglit ja mulle ja friikartuleid sööma. Maandumise ajal - pärastlõunal, kui on päeva kõige soojem aeg! - oli 7 kraadi sooja ja vihm. Bussis otsisime kohvreist välja vihmajoped ja tõmbasime need juba seljas olevatele jakkidele ülle. Ja kahetsesime, et kaasas pole retuuse, mille saaks teksade alla pana. Peatuspaigaks oli Karl Suure nimeline uus hotell komisjoni kolemaja ja Ambiorixi pargi vahel, "oma" kandis. Kirjade järgi 4 tärni, kuid hommikusöök lahja.
Kõigepealt käisime vaatamas, mis lähikonnas uut on. Selle ümmarguse maja asemel oli aasta eest tühi koht.
Nende kuusepuude asemel olid aasta eest ilusa võraga lehtpuud.
Meie maja oli müüki pandud. Tahab ehk keegi? 6 suuremat ja vähemat korterit ja pisike aiamajake.
Ôitsesid samad asjad, mis Stockholmiski: sirel, kastan, tulp, rodo... ja see ilus soosa mütsak Margareta platsi ääres. Lillepeenardest võeti välja võõrasemasid. Mai lõpus! Need on siin talvelilled, istutatakse mllalgi novembris ja kevade saabudes (märtsis hiljemalt) asendatakse kevadlilledega nagu nartsissid ja tulbid, ja siis suvelilledega.
Hispaania poe koer valvas endiselt truult poodi ja tervitas rõõmsalt kõiki mööduvaid koeri ja tuttavaid inimesi. Ta on nii nummi!
Sööma läksime vanasse kodurestorani St'Hubertisse Ardenni Jäägrite platsil. Spargel oli kindel valik, aga et oli räigelt külm, alustasime sibulasupist. Mmm-mmmm! Juustuga saia oli ka kokk supisse uputanud. Ja minu kaussi veel ka plastmassitüki, nii 0,5 x 1.5 cm. Näitasin seda kelnerile, kui see tuli küsima, kas supp maitseb ja kõik on hästi, et näe mille ma supi seest leidsin. Poisil läksid silmad suureks,, nägu punaseks, ta haaras südamest ja palus ette-taha vabandust ja tormas siis tükikesega kööki. Paari minuti pärast naasis koka seletusega: ilmselt sibulapakendi tükk, mis kokal seetõttu märkamata jäi, et plast ja sibul ühte värvi olid. St üsna värvitud. Ja NB! - kogu see jutt käis prantsuse keeles! Valurahaks saatis kokk sparglite juurde lisaportsu musseliinikastet ja kelner-poiss serveeris hoolega friikartuleid. Lahkusime sõpradena, kõhud kõrvuni täis.
.JPG)
Edasi tegime tiiru Delhaize'is, et täiendada oma veinivarusid. Ja juustu- ja laudlina- ja hambapasta- (nad müüvad selliseid väikseid pasta+suuvesi pudeleid, väga mõnuasd). Ja siis tiiru turul ja ostsime lemmik-koogiletist pisikese pirni-vaarika lemmikkoogi õhtuampsuks. Apteegis käisime ka, tellisin 3 tuubi seljakreemi.
Laupäeval läksime linna peale turiste mängima. Siiani oli käimata Horta muuseumis, sest reisijuhid hoiatavad, et seal pikad sabad. Mõtlesime, et sellise sandi ilmaga vaevalt et peale meie keegi sinna läheb. Aga võta näpust, oli küll hulle. Saba kulges õnneks tempokalt ja vihma parasjagu ei sadanud.
Sööma läksime vanalinna, Chez Leoni. Nemad ei tee sparglihooajast väljagi ja keedavad ikka mulle vähemalt viiel moel. Laua saime vaiksesse nurka (kui välja arvata kohati väga vali Kaug-Ida sugemetega seltskond kõrvallauas, kes õnneks varsti minema asutas) ja laua kohal seinal ilutses selline silt mälestuseks ühest kunagisest kuulsast kliendist.
800 g mulle ei ole vähe ja nende peale kulub ära promenaad. Promeneerisime raekoja platsile ja mis selgus - seal käis jazzifestival! Parasjagu jämmis laval üks väga lahe klassikaline koosseis ja me jäime sinna ikka kohe mitmeks looks. Järgmisel päeval proovisime ka paari kontserti, aga need polnud enam nii toredad, rohkem sinna avangardi poole vist.
Pühapäeval käisin mina seni külas, kuni Lasse jazzi käis otsimas. Imehead pirukas ja sidrunikook ja rabarberikook, etendus legost meisterdatud lõbustuste pargis (ilmselt Eurodisniland, arvestades naabruses sirguvat ikoonilise kujuga torni) - suur ratas käis ringi, auto sõitis mööda õhusolevat rööbasteed, siin-seal liikusid veel ka vähemad asjad, vinge!
Esmaspäeval külastasin kalleid kolleege töises keskkonnas, päris mitu vaatas ikka 2 korda, enne kui mu ära tundis. Tore oli, vast varsti jälle! Aa, ja esmaspäevane hommikusöök hotellis oli poole tõhusam kui nädalavahetuse oma. Toa hind samuti...
Pärast sellist söögiorgiat astusin järgmisel hommikul kodus kohe huviga kaalule... salatihooaja algusest on kadund 3 kilo, nigu niuhti! Seda tähistasin basseinis 800 meetriga, sellest esimesed 600 jutti ilma käsi-jalgu kuhugi toetamata. Ja jalg ei läinud krampi ka. 100 veel ja võib julgelt üle järve ujuda... Hissake, ma olen ikka niiii tubli!
Reedel lendasime Prüselisse sparglit ja mulle ja friikartuleid sööma. Maandumise ajal - pärastlõunal, kui on päeva kõige soojem aeg! - oli 7 kraadi sooja ja vihm. Bussis otsisime kohvreist välja vihmajoped ja tõmbasime need juba seljas olevatele jakkidele ülle. Ja kahetsesime, et kaasas pole retuuse, mille saaks teksade alla pana. Peatuspaigaks oli Karl Suure nimeline uus hotell komisjoni kolemaja ja Ambiorixi pargi vahel, "oma" kandis. Kirjade järgi 4 tärni, kuid hommikusöök lahja.
Kõigepealt käisime vaatamas, mis lähikonnas uut on. Selle ümmarguse maja asemel oli aasta eest tühi koht.
Sööma läksime vanasse kodurestorani St'Hubertisse Ardenni Jäägrite platsil. Spargel oli kindel valik, aga et oli räigelt külm, alustasime sibulasupist. Mmm-mmmm! Juustuga saia oli ka kokk supisse uputanud. Ja minu kaussi veel ka plastmassitüki, nii 0,5 x 1.5 cm. Näitasin seda kelnerile, kui see tuli küsima, kas supp maitseb ja kõik on hästi, et näe mille ma supi seest leidsin. Poisil läksid silmad suureks,, nägu punaseks, ta haaras südamest ja palus ette-taha vabandust ja tormas siis tükikesega kööki. Paari minuti pärast naasis koka seletusega: ilmselt sibulapakendi tükk, mis kokal seetõttu märkamata jäi, et plast ja sibul ühte värvi olid. St üsna värvitud. Ja NB! - kogu see jutt käis prantsuse keeles! Valurahaks saatis kokk sparglite juurde lisaportsu musseliinikastet ja kelner-poiss serveeris hoolega friikartuleid. Lahkusime sõpradena, kõhud kõrvuni täis.
.JPG)
Laupäeval läksime linna peale turiste mängima. Siiani oli käimata Horta muuseumis, sest reisijuhid hoiatavad, et seal pikad sabad. Mõtlesime, et sellise sandi ilmaga vaevalt et peale meie keegi sinna läheb. Aga võta näpust, oli küll hulle. Saba kulges õnneks tempokalt ja vihma parasjagu ei sadanud.
Maja ise oli ses mõttes huvitav,, et iga viimanegi ese ja detail on juugend, enamasti just selle maja jaoks loodud. Mööbel, lambid, nõud, kõik! Ainult et miks ta nii ilusa maja sellisesse kohta ehitas, sellest me aru ei saand.
800 g mulle ei ole vähe ja nende peale kulub ära promenaad. Promeneerisime raekoja platsile ja mis selgus - seal käis jazzifestival! Parasjagu jämmis laval üks väga lahe klassikaline koosseis ja me jäime sinna ikka kohe mitmeks looks. Järgmisel päeval proovisime ka paari kontserti, aga need polnud enam nii toredad, rohkem sinna avangardi poole vist.
Kuna Lasse oli põhimõtteliselt söömata (kõigest 15cm ports grillvorsti raekoja platsil - valida oli 15 ja 30 cm vahel), siis läksime jälle sparglitega maiustama. Tee peale jäi selline autokaunitar.
Pärast sellist söögiorgiat astusin järgmisel hommikul kodus kohe huviga kaalule... salatihooaja algusest on kadund 3 kilo, nigu niuhti! Seda tähistasin basseinis 800 meetriga, sellest esimesed 600 jutti ilma käsi-jalgu kuhugi toetamata. Ja jalg ei läinud krampi ka. 100 veel ja võib julgelt üle järve ujuda... Hissake, ma olen ikka niiii tubli!
No comments:
Post a Comment