Rännak läheb edasi

Edasi oli valida kas pikem reis Skånesse/Österleni või hulga lühem Smålandi ja Sörmlandi rannikule nimega Blå Kusten. Viimane võitis.
Aga esmalt sõitsime hoopis tagasi Linköpingusse, lennumuuseumi. Tegelikult on see lausa õhuväemuuseum, alates aegade algusest üsna uue ajani, läbi kuumade ja külmade sõdade. Lisaks lennukitele on ajastiku õhustiku tajumiseks sisustatud ka 50.-60.-70.-80. aastate tüüpelamised. Nii lahe oli kuulda vanaprouasid õhkamas, et näe selline telefoniriiul oli meil ka kodus esikus.
Esmalt jäi mulle silma selline imelik lennukijalg:
Siis niisugune imelik masin, millest ei saa õieti sotti, kus esi- ja kus taguots (vihje: nad on talle propelleri tagumikku kinnitanud!):

Aga kõige lemmikum oli selline iludus (huvitav, kas tänapäeval saaks mõni piloot ta lennutamisega hakkama?):

 
 
Järgmise peatuse tegime Vimmerbys, seal Astrid Lindgreni sünnikohas. Et kui juba palverännak, siis olgu ka kirjanduslik. Huvitav oli jälgida, kuidas ranniku lähenedes temperatuur muudkui langes ja langes, kuni jäi 9-10 juurde pidama. Linnakese keskväljakul on Astridile kenake patsas püstitatud.

 
 
Linnapilti ka. Kahju, et ilm nii nadiks keeras - oleks hea meelega kolanud ja tundnud end Valge Roosi liikmena.

 
Millest me aga teadmatusest mööda sõitsime, oli Bullerby. Tegelikult on külakese nimi Sevedstorp ja asub see napi 20 km kaugusel Vimmerbyst ja oli Astridi isa lapsepõlvekodu.
Hilise lõuna sõime Västervikis. Kala, loomulikult! Teenindaja oli nii jutukas tütarlaps, et sööki oodates saime hea ülevaate linna majandusest, uudistest ja muredest. Söömise ajaks taandus õnneks delikaatselt köögipoolele, muidu oleks liigse agaruse tõttu tipist ilma jäänud.  
Kui Vadstenas olid paarile majale külge maalitud aknad, siis Västervikis oli maalitud terve pangahoone!

 
 
Öömaja leidsime Loftahammaris. Tuba oli poole väiksem kui Vadstenas ja köögi taga/kõrval, ja külm, aga me leidsime maja pealt elektriradika ja rekvireerisime selle endale. Peale meie oli majas veel kamp noorikuid, kes okupeerisid terve köögi ning elu- ja söögitoa ja vaatasid Eurovisiooni finaali, aga õnneks mitte liiga valjult. Enne päris õhtut käisime tiiru õues ja leidsime sellise võluva kiriku ja surnuaia. Nüüd me teame, kuhu ET on maetud! Ja onju nii, et selline muruplats kiviesiste lilledega on palju ilusam kui need triibutatud liivakastid Eestis.

 
Pilt teeäärsest ilust. Kas on ilusamat asja kui need viiekopikalised lõhnavad nartsissid?

Reisi viimane lõuna Stegeborgi sadamakõrtsis. On saadud paremaid praetud räimi, ikka hulga paremaid...

Et ilm paranemise märke ei näidanud, keerasime ninad tagasi kodu poole. Pärast Söderköpingu läbimist jõudsime E4 peale ja täheldasime imelikku nähtust - teeäärtele ja teesildadele olid kogunenud inimhulgad Stockholmi poole sõitjaid tervitama. Mõnel oli hästi pika toruga fotomasin ka kaasas. Ja politseipatrulle oli tee servas ja peal üsna tihedalt.

Viimaks selgus ka nähtuse põhjus: olime sattunud sõitma koos Gumballi-ralli esimese otsaga. Ja ei saa jätta uhkeldamata, et sellest vist Ferrarist sõitsime mööda. Pärast seda, kui ta oli meist mööda lennanud ja mootorrattapolitsei tõttu viisaka tempo võtnud.