Nädalavahetus läks nii, et käisin Viljandis ema väisamas ja lihtsamaid aiatöid tegemas. Kogemust ja kvalifikatsiooni nõudvaid ülesandeid mulle veel usaldada ei saa :)
Reede keskpäeval pärast hommikusööki (siis, kui tööinimesed lõunale lähevad) hakkasin tasapisi üle Rapla ja Türi sõitma ja jõudsin nii parajalt kohale, et noppisin bussi peale kõndiva ema tee pealt üles ja viisin ära koju. Siis jätsin ta söögiga mässama ja läksin ise linna peale kõnnitiiru tegema. Viljandi on trennikõnniks väga mõnus paik - parajalt väike ja parajalt künklik.
Esmalt tegin tiiru Lossimägedes, siis leidsin vanalinnast Pika tänava, mis viib järveäärsele teele.
Sealt jõudsin imeliku ringiga surnuaia juurde ja teatri taha. Riigigümnaasiumiks ehitatava põhikooli kõrval oli pikk ja madal must asi, mida ehitussoojakuteks pidasin. Teiselt poolt vaadates selgus, et hoopis imelik kirstmaja on. Ilmselt siis noortele õppimiseks mõeldud - kui jube.
Lõpetuseks tegin veel ka Trepimäe alla-üles (172 astet vist). Järve ääres ühe maja aias on kurepesa, kuigi ilmselt maha jäetud. Mõelda vaid, linnas!
Muuseumiesise Laidoneri platsi peal pladistas selline poisike.
Laupäeva hommikul tegime tiiru turul ja aiapoes ja ladusime kabasniku kanakakat, seemnekartulit, samblasurma ja muud head täis. Selline silt rippus turul ühe putka seinal.
Võtsin soojenduseks ette ühe maasikapeenra... Kolmandiku peal oli selg valus ja pärast käpaga kobestamist pidin selja sirgendamiseks selili viskama. Ja mina arvasin, et olen pärast talv otsa usinalt treenimist heas vormis!
Puuga sai ikka ka nalja. Algul arvasin, et saan redelita hakkama - ronin lihtsalt suurema alumise oksa peale ja hakkan selle otsmist otsa saega nüsima. Tühjagi! Ma justkui ei karda kõrgust, aga vaat tüvest lahti lasta ja oksa pidi edasi ronida ei julgenud. Õnneks laenas lahke naabritädi redeli ja kaks suurt oksa sai vähemaks, mõned väiksemad veel lisaks. Arvestades seda, et tänavu peaks sealkandis õuna-aasta tulema, on ehk abiks seegi.
Tasuks tubli töö eest (ja Epu järjekindla turunduse all paindudes) käisime Kerstiga teatris Kolemeest vaatamas. Väga meeldiv formaat - lühinäidend algusega kell 17, läbi kell 1815. Jalutussaalis on huvitav ja ilus vaibanäitus, seda maksab ka niisama piiluma minna. Heh, ja Kadriga põrkasin garderoobis kokku. Ta läks õhtusele etendusele. Oli kahe päevaga järele proovinud Viljandi 2 paremat söögikohta: Aida ja Fellini. See viimane on kunagine dieetsöökla, kus mu lemmik oli viinerikaste kartulitega. Maksmine toimus veel mingite toidutalongidega...
Pühapäeva hommikul sõitsin Kerstiga Mustlasse surnuaeda "pühasid triipe tõmbama". Tal seal vanaema ja veel paar kaugemat sugulast. Millest küll see komme katta hauaplats liivaga ja selle sisse rehaga triibumustreid tõmmata? Kas muru või mõni pinnakattetaim pole mitte ilusam ja hõlpsam? Anyway, triipe tõmbas Kersti üksi, sest ma leidsin surnuaia müüri tagant mõnusa nõgesevälja ja korjasin paraja kotitäie supimaterjali. Lisaka nõgesele ka naati. Ja ühe naaberhaua pealt leidsin sellise muheda kübaraga tegelase.
Õhtusöögiks saime siis seda kevadist suppi. Lisaks juba nimetatutele läksid sisse ka külmkapis oodanud spinatilehed ja kolm kartulit. Ja puljongikuubik ja veidi jahu ja koort. Nii hea sai, et isegi pärast tööd külla tulnud laps sõi ja kiitis. Karulauguga kusjuures ei maksa kokku hoida, see teeb asja ainult paremaks!
Hommikul rääkis Kersti, et ärganud öösel imeliku heli peale, justkui keegi klõpsutaks pastapliiatsit sisse-välja. Seletasin siis, et radiaatorisse suubuv toru teeb sellist häält, kui sisteem kuuma vee sinna saadab. (Kui Lassele loo rääkisin, pakkus ta hoobilt palju parema vastuse: (teeseldult muretul moel, kergelt kahvatudes) - Oh no, see pliiatsimees on jälle kohal... ta pole tegelikult üldse ohtlik... vähemalt siiani pole olnud...)
Ja siis viisin ta Kalamajaga tutvuma. Piilusime sisse Oot-Oot poodi Volta majas, vaatasime üle Kalamaja kalmistupargi huvitavamad aarded ja pargi kõrvale kerkinud uued majad; siis tegime tiiru ümber Lennusadama ja imetlesime Patareid ja kruiisilaevu.
Lõuna sõime Klausis ja magusa Pagarikojas, ja oligi aeg bussi peale tormata. Minutite mäng oli, kui jõudsime!
No comments:
Post a Comment