Sulnis suvine Vadstena

Kolmapäeva õhtul oli kohalikus Eesti Majas seminar neile, kes elavad mitmel pool, näiteks siis Eestis ja Rootsis. Huvitav ja maitsev oli. Maitsvuse eest hoolitses majarestoran, huvitavuse eest kõnelejad ja natuke ka publik, eriti üks iseäranid sõnakas daame, kes teadis juristidest paremini, kuidas asjad on ja käivad. Kokkuvõtlikult on asi sedasi, et vaatamata inimeste, töö ja kapitali vabale liikumisele on Rootsis elamiseks vajalik luba, ja selle saamiseks peab olema kohalik töökoht ja sotsiaalkindlustus. Kohalik abikaasa arvesse ei lähe, kui ta just ei tõenda, et tahab ja suudab sind ülal pidada ja sotsiaalmaksu jms maksta. Ehk siis staatus kept woman oleks elamisloa saamiseks ok.
Selle teadmisega sõitsime neljapäeval varasuvise Rootsiga tutvuma. Täiesti ebatavaliselt - teada oli ainult 1. öömaja Vadstenas, edasine sõltus ilmast ja tujust.
Meiega samal ajal lahkus Stockholmist ka selline armsake MG. Ja appike, juhiiste oli tühi!

 

Vadstenas oli sulnis suvi. Kõigepealt sõitsime Borghamni kivitööstureid kollitama. Sügis-talv oli veidi keeruline olnud, aga nüüd on tellimusi ja tööd nii et tapab. Uue omaniku tütargi hakanud tehases abis käima. Ehk võtab kunagi isalt järje üle?

Siis panime kotid üsna linna keskel, pritsumaja ja skaudikeskuse kõrval olevasse vandrarhemi maha (ilus suur invatuba hoovimajas, kus ainult 2 tuba, konverentsiruum ja köök) ja läksime süüa ja romantikat otsima. (Punkhobuse leidsin peamaja aknalt.)
Söögiotsingul jõudsime lausa linna servas oleva lossini (Gustav Vasa aegne), aga leidsime vaid suletud uksi, sest hooaeg algab neil alles juuni keskel.

See-eest leidsime massiliselt ilusaid ja armsaid maju, hoove, aknaid, uksi, tänavaid, väravaid, verandasid, lilli ja autosid.

Ja siis äkitselt ühe täiesti tavalise sirelihekiga aia pealt sildi "väljasõit". No mismoodi, läbi põõsaste ja puha?

Ja õitsva kirsipuu.

Vadstena raekoda olla Rootsi vanim (pisim on teadagi Sigtuna oma).

Kloostri ja rahvaülikooli vahelises pikas sirelirivis oli üks põõsas esimesed õied lahti teinud, neisse pistsime ka ninad.

Süüa saime nurgapealses söögikohas Hörnan e Nurk. Sobiv nimi ja head kalapraed. Poole pealt vahetasime, nagu ikka, ja veidi hiljem jäi meid teenindav tütarlaps me lauda piidlema. Vahetasite ära või? - küsis. Terane selline.

Päev lõppes loojanguga Vätterni järve kaldal.

Järgmisel hommikul väisasime Birgitta kloostrikirikut. Nägime kirstu ta reliikviaga, altarikappi, kus üks stseenidest näitab selle kirstu transportimist, ja hertsog Magnuse kivikirstu. See paigutati kirikusse (esiotsa olla veel olnud kettidega üles riputatud), sest mees kartis kõiksuguseid mutukaid. Väikesest müügiletist leidsin ja ostsime raamatukese begiinidest (ja beghardidest, need olid meesbegiinid), põnev!

i

Klantskiri Visit Östergötland väidab oma püha Birgitta teemalise artikli sissejuhatuses, et kloostris ja selle kirikus käib aastas 400 000 palverändurit. Tõeline Ohhooo!, eks. Lõpuks selgub siiski, et need on pelgalt külastajad; päris-palverändureid on 100 korda vähem.

Ühte teist Birgittat väisasime ka. Seal pakuti kohvi ja imelisi Göteborgi piparkooke - õhukesed, krõbedad ja tsitruselised.

Ühesõnaga, Sigtunal ja Sundsvallil on nüüd tõsine konkurent kõige lemmikuma Rootsi linna valimisel.

Miks mõned pildid blogisse laadimisel pannkoogiformaati läksid, ei oska mina seletada. On, nigu on.