Suveks vormi?

Naabersaar Stora Essingen on suurepärane koht sportliku kõnni harrastamiseks - peaaegu et ainus sile plats on keskväljak, muidu käivad teed ja tänavad muudkui üles-alla, kohati ka treppidena. Juba alates saartevahelisest sillast, mis on meie saare poolde kõvasti kaldu, nii et pool sillapikkust on ülesmäge ja siis tasapind. Poolteist tundi läheb märkamatult ja särgi saab päris märjaks.
Üsna idülliline on teine ka:

 
 
 
Tagasi oma saarel, uudistasime lähemalt selle kevade uudist - kastipõllundust. Iseenesest ju hea ja kasulik mõte, aga panna need 'peenrad' napilt 100m kaugusele sillast, millel kulgeb suurim Stockholmi läbiv liiklussoon E4/E20?! Mõelda vaid, mis huvitav kokteil sinna mulda ja viljadesse tekib! Kusjuures sillast kaugemal, suure kontorihoone ja puudesalu taga on mõnus päikeseline tuulte eest varjatud plats, mis oleks köögiviljaaiale ideaalne koht. Ei saa aru...

Ja siis käisin ma jälle ujumas. Kronobergsbadeti 25meetrises basseinis, 500 meetrit (sest ma ei saa ju kehvem olla kui kohalik eriti tubli 8aastane!). Tervisesportlastele on topeltrada ja selles sulistas 3-4 naist, ei mingit trügimist. Saun on ka mõnus, selline 85kraadine. Te näete mind veel!
500 meetrit, muide, on natuke rohkem maad kui meie ujumissillalt vastaskaldale. Aga ma ei võta seda plaani, sest vesi on külm ja paate-laevu täis ja mida ma seal kaldal ikka teen...

Umbrohuhullus jätkub

Laupäeval käisime Rootsi nõgeseid noppimas. Båveni ääres, Görani ja Amanda võrratus Östanvikis. Kohe 2 suurt kilekotti pooleldi täis, ühte noppisin veel kompostikasti jurest leitud naadilehti ka.
Lõunasöögiks oli Görani nopitud ja keedetud küüslaugune nõgesesupp ja meie kaasatoodud Luxi kondiitrite kaneelistritsel.

Pereisa lapselastele võtsime kaasa püstipüsivad hambaharjad (tellitud) ja paar koomiksiraamatut. Väiksem lastest, kes veel koolis ei käi, väitis küll, et ta lugeda ei oska, aga istus siis tubli tunni oma Fantoomi-vihikuga. Ta väitis seda ka, et ei oska ujuda, aga vanaisa tõi lagedale tõe - viimati oli Albin basseinis vähemalt 5 tõmmet ujunud. Eneseusku vaja turgutada! Asi võib-olla selles, et võrdluspostiks on suur õde Stella, kes ujub 500m ja loeb ilmselt paremini kui keskmine koolilõpetaja. Ise alles 8...

Kõik see kamp (pluss laste ema) olid 2-3 nädalat tagasi käinud Egiptuses püramiide ja muumiaid uurimas (Stella suur huvi) ja kaamlitega sõitmas. Muljeid oli hulgi ja üks üsna elav muumia ilmus ka lauda meie seltsi.
Igatahes - kupatamata kujul oli saaki 2 10liitrist pajatäit.

Ja tulemuseks tuli üks 10liitrine pada, ääreni täis. Sisse läks ka 4 väiksemat zukiinit, 2 pakki rõõska koort, mõni sl jahu ja u 100g võid. Küüslauku, murulauku ja puljongikuupe ka.
Valmiskujul selline mürkroheline energiapomm. Juurde sobib nii juustu- kui ka lõhevõileib.

Aialainel

Teisipäeval jätkasin aiatöödega koduaias. Poolest lillepeenrast jaksasin naadijuurikad käpaga välja kiskuda, teise poole tõmbasin niisama käega puhaks. Korraks vast ikka parem. Kõvasti rohkem kui 10 pangetäit sai. Ja mitu peotäit tigusid, neid paganasi. Peenra kõrvale oli moodustunud selline kaunis Rootsi-värviline kooslus, see jäi alles.

Kolmapäeval olin jälle giid, seekord tädi Maara ja äsja Kalamajja kolinud Janne oma. Karli ka, aga tema magas maha nii kultuurikilomeetri, Lennusadama kui ka pargi. Lõpetasime ringkäigu F-hoone terrassil lillkapsasupiga, seal ühines meiega ka seni sealsamas kõrval lapsehoius olnud Kauri. Tädi Maara oli rahul, sest a) tal kadus vanast ajast pärit eelarvamus, et Kalamaja pole hea koht elamiseks, b) ta sai päevase käimisnormi tehtud (Karli vanker oli ka toe eest) ja c) söögiga polnud sel päeval enam muret.

Neljapäeval noppisin iirisepeenrast üksikud naadid (kummaline, et neile seal eriti ei meeldi) ning maasikapeenrast massiliselt väikest talihalit ja väikeseid vahtrapuid. Selgus, et maasikataimi on ka veel päris palju alles. Need oleksid muidugi tahtnud sügisel ümberistutamist... Lõpuks viskasin igasse peenrasse ka väetist, lootuses peatsele vihmale. Mõnus ja soe oli aias, justkui juulikuu. Kohe kahju oli ära sõita, kui murtudsüda ja tulbid asutavad õitsema.

Ja siis aegsasti lennujaama... et sealpool turvakontrolli teada saada, et Flybe lend on 2,5 tunni võrra edasi lükatud. Aga mis hämmastav - sellest polnudki eriti lugu. Õhtusöögi tarvis anti 6eurone veksel, wifi toimis ja Ekspressi ostsin ka. Ma ei jõudnud isegi seda uut raamatukogu lähemalt uurida. 

Ainult üks asi rikkus üldist idülli: sushiletil olev hinnasilt. 
Meil Rootsis on kombeks, et misosupp (ja roheline tee) on nii kindlalt sushikomplekti hinna sees, et supil eraldi hinda polegi olemas. Ja kui nüüd arvesse võtta, et kõige väiksem, 8tükine sushikomplekt (4 futomakit, 4 nigirit) maksab 59 krooni e 6.90 eurot, siis supi hind vaevalt et pool sellest on. Ühesõnaga - tulge mõistusele.

Laps aga teinud tädi Kersti aia karulaugust "nii hea salati, et ise ka ei usu, et minu tehtud". Lisaks karlaugule ka frillisest ja rukolast ja redisest ja granaatõunast ja kurgist, kastmeks oliviiõli ja poole laimi mahl. Soovitame soojalt!

Ära sae oksa...

Nädalavahetus läks nii, et käisin Viljandis ema väisamas ja lihtsamaid aiatöid tegemas. Kogemust ja kvalifikatsiooni nõudvaid ülesandeid mulle veel usaldada ei saa :)

Reede keskpäeval pärast hommikusööki (siis, kui tööinimesed lõunale lähevad) hakkasin tasapisi üle Rapla ja Türi sõitma ja jõudsin nii parajalt kohale, et noppisin bussi peale kõndiva ema tee pealt üles ja viisin ära koju. Siis jätsin ta söögiga mässama ja läksin ise linna peale kõnnitiiru tegema. Viljandi on trennikõnniks väga mõnus paik - parajalt väike ja parajalt künklik. 

Esmalt tegin tiiru Lossimägedes, siis leidsin vanalinnast Pika tänava, mis viib järveäärsele teele.
Sealt jõudsin imeliku ringiga surnuaia juurde ja teatri taha. Riigigümnaasiumiks ehitatava põhikooli kõrval oli pikk ja madal must asi, mida ehitussoojakuteks pidasin. Teiselt poolt vaadates selgus, et hoopis imelik kirstmaja on. Ilmselt siis noortele õppimiseks mõeldud - kui jube.
Lõpetuseks tegin veel ka Trepimäe alla-üles (172 astet vist). Järve ääres ühe maja aias on kurepesa, kuigi ilmselt maha jäetud. Mõelda vaid, linnas!

Muuseumiesise Laidoneri platsi peal pladistas selline poisike.

Laupäeva hommikul tegime tiiru turul ja aiapoes ja ladusime kabasniku kanakakat, seemnekartulit, samblasurma ja muud head täis. Selline silt rippus turul ühe putka seinal.

Maal oli mul kaks ülesannet: saagida vähemaks hullult suureks kasvanud martsipaniõunapuud ja puhastada vanadest lehtedest ja umbruhust kolm maasikapeenart.
Võtsin soojenduseks ette ühe maasikapeenra... Kolmandiku peal oli selg valus ja pärast käpaga kobestamist pidin selja sirgendamiseks selili viskama. Ja mina arvasin, et olen pärast talv otsa usinalt treenimist heas vormis!
Puuga sai ikka ka nalja. Algul arvasin, et saan redelita hakkama - ronin lihtsalt suurema alumise oksa peale ja hakkan selle otsmist otsa saega nüsima. Tühjagi! Ma justkui ei karda kõrgust, aga vaat tüvest lahti lasta ja oksa pidi edasi ronida ei julgenud. Õnneks laenas lahke naabritädi redeli ja kaks suurt oksa sai vähemaks, mõned väiksemad veel lisaks. Arvestades seda, et tänavu peaks sealkandis õuna-aasta tulema, on ehk abiks seegi.
Tasuks tubli töö eest (ja Epu järjekindla turunduse all paindudes) käisime Kerstiga teatris Kolemeest vaatamas. Väga meeldiv formaat - lühinäidend algusega kell 17, läbi kell 1815. Jalutussaalis on huvitav ja ilus vaibanäitus, seda maksab ka niisama piiluma minna. Heh, ja Kadriga põrkasin garderoobis kokku. Ta läks õhtusele etendusele. Oli kahe päevaga järele proovinud Viljandi 2 paremat söögikohta: Aida ja Fellini. See viimane on kunagine dieetsöökla, kus mu lemmik oli viinerikaste kartulitega. Maksmine toimus veel mingite toidutalongidega...
Pühapäeva hommikul sõitsin Kerstiga Mustlasse surnuaeda "pühasid triipe tõmbama". Tal seal vanaema ja veel paar kaugemat sugulast. Millest küll see komme katta hauaplats liivaga ja selle sisse rehaga triibumustreid tõmmata? Kas muru või mõni pinnakattetaim pole mitte ilusam ja hõlpsam? Anyway, triipe tõmbas Kersti üksi, sest ma leidsin surnuaia müüri tagant mõnusa nõgesevälja ja korjasin paraja kotitäie supimaterjali. Lisaka nõgesele ka naati. Ja ühe naaberhaua pealt leidsin sellise muheda kübaraga tegelase.

Supimaterjali kogunes veelgi - Kerstil on aias mitu pusa karulauku ja sain paar peotäit kaasa. Ja see polnud veel kõik! Kaasa sain ka Kersti, kelle sisuliselt kidnäppasin Tallinna kaasa. Tänu sellele läks kojusõit oluliselt kiiremini ja lõbusamalt.
Õhtusöögiks saime siis seda kevadist suppi. Lisaks juba nimetatutele läksid sisse ka külmkapis oodanud spinatilehed ja kolm kartulit. Ja puljongikuubik ja veidi jahu ja koort. Nii hea sai, et isegi pärast tööd külla tulnud laps sõi ja kiitis. Karulauguga kusjuures ei maksa kokku hoida, see teeb asja ainult paremaks!
Hommikul rääkis Kersti, et ärganud öösel imeliku heli peale, justkui keegi klõpsutaks pastapliiatsit sisse-välja. Seletasin siis, et radiaatorisse suubuv toru teeb sellist häält, kui sisteem kuuma vee sinna saadab. (Kui Lassele loo rääkisin, pakkus ta hoobilt palju parema vastuse: (teeseldult muretul moel, kergelt kahvatudes) - Oh no, see pliiatsimees on jälle kohal... ta pole tegelikult üldse ohtlik... vähemalt siiani pole olnud...)
Ja siis viisin ta Kalamajaga tutvuma. Piilusime sisse Oot-Oot poodi Volta majas, vaatasime üle Kalamaja kalmistupargi huvitavamad aarded ja pargi kõrvale kerkinud uued majad; siis tegime tiiru ümber Lennusadama ja imetlesime Patareid ja kruiisilaevu.

 
 
Lõuna sõime Klausis ja magusa Pagarikojas, ja oligi aeg bussi peale tormata. Minutite mäng oli, kui jõudsime!

Päevakohast

Tänase, Raadi suursündmuse puhul meenus mõned kuud tagasi Stockholmi-kodus pakutud õhtusöök ja ühe külalise esitatud küsimus "Kas teil ka selliseid on?". Samal päeval avaldatud gallup näitas nimelt, et Rootsidemokraatide toetus on veelgi kasvanud. See on see partei, kelle moto on Rootsi rootslastele ja kes räägib valjul häälel sellest, millest mina ja mitmed mu tuttavad juba enam kui 20 aastat - et riigis on väga palju sisserännanuid ja et see tekitab probleeme. Fakt, et partei viimastel valimistel parlamendikünnise ületas, jahmatas väga paljusid.
"Milliseid selliseid?", küsisin igaks juhuks, sest küsija oli eluaeg ajakirjanduse ja suhtekorraldusega tegelnud intelligentne (ehkki kunstnikukalduvusega) inimene, kes peaks suutma näha pealkirjadest ja käibetõdedest kaugemale. Aga ei midagi... "sellised" on need, kes arvavad, et sisserändajate hulk võibki ületada kriitilise piiri, nii et eluolu rikastamise asemel hakkavad hoopis tekkima ja kuhjuma probleemid. Minusugused niisiis. Ja ma olin plindris, sest võõrustajana on ju kohustus külalistele "pai teha", teema aga selline... intrigeeriv, et mitte öelda plahvatusohtlik.
Ma siiski vastasin küsimusele, kuid üsna pikalt ja püüdlikult mitte-emotsionaalselt (päriselt vist siiski ei õnnestunud). Alustasin sellega, et loodetavasti on kõik meie parlamendi- ja muud parteid ja poliitikud "sellised", sest seda eeldab me põhiseaduse preambul. Rääkisin sellest, et Rootsis pole kaugeltki kõige rohkem sisserännanuid, hoopis Eestis ja Lätis on. Ja mida ja miks me siin sellest arvame ja kuidas on olnud elada omal maal peaaegu et vähemusena, nii et ei poes, turul ega isegi arstil omas keeles hakkama ei saa. Ja et meil on mure, et ka Rootsi kaotab olukorra üle kontrolli, ning hea meel, et 20 aasta eest täielikult tabu olnud teema üle on viimaks alanud suhteliselt avalik ühiskondlik ja poliitiline debatt ning nähakse ja tunnistatakse ka probleeme. (Ma selle jätsin targu enda teada, et tegin mingis online-ajalehes enne valimisi küsimustele vastamise meetodi abil kindlaks, milline on minu vaadetele lähim partei - seesama Rootsidemokraadid muidugi.) Rohkem igatahes küsimusi polnud... Loodetavasti ikka jäime sõpradeks.

Kuldsed kevadekuulutajad on kohal

Tartus toimunud tordisöömingult koju jõudnud, otsis Lasse Rootsi STVPlay seest üles hiljuti nähtud filmi paastumise kasulikkusest, ja pani mu seda vaatama. Saade on vaheldumisi rootsi ja inglise keeles, nii et julgen soovitada ka neile, kes natuke linguistically challenged. (Ingliskeelse osa tegi BBC ja Michael Mosley kirjutas avastuse ka raamatuks, nii et otsija leiab netist igasugust lugemist.) Põhiidee on selles, et paras paast paneb organismi end ise parandama, mistõttu väheneb vähi- ja dementsushaiguste risk, keharasv (eriti see kõige kurja juur kõhu-), halb kolesterool ja boonusena ka kehakaal. Mosley proovis esmalt 3,5päevast ja sai isegi soovitud tulemuse, kuid tavalisele toidule tagasi minnes kadus ka tulemus. Korrapärane paastumine aga sellist jojo-efekti ei tekita(vat). Nüüd elabki mees 5:2 skeemi järgi: 5 päeval nädalas sööb, mida ja palju tahab, 2 päeval aga piirdub 500-600 kilokaloriga ja sööb need suhteliselt korraga ära (ööpäeva ülejäänud osa ongi siis see paast). Tema paastub esmasp ja neljap, aga vahet polevat - võib ka 2 paastupäeva jutti teha. Üks Ameerikamaa tädi soovitas üldse 1:1 varianti.
Igatahes hakkas Lasse selle kõige peale salateid nõudma ja sööma, pelmeen ja kartul pole enam tegijad. Mis minul selle vastu saab olla, salat ju hea ja lihtne söök. Krevetisalatit testima kutsusime ka Vahuri - sobis tallegi hästi. Ta oli muidugi hundina näljane ka, sest oli just ujunud 2250 meetrit! 25meetrises basseinis! Hull peast!
Üks eelnevaga seotud piltmõistatus: mis on pildil? (Vastus jutu lõpus.) 



Salatitesse (ok, ühel päeval oli kõrvitsasupp ka, aga see ka rohkem nagu vedel salat) tuli vahe sisse ainult eile, kui Laulasmaal mere ääres ja spaas käisime. Tuli ka tahtmine ujuda ja Lasse jällegi tahtis massaazi. Tekitasime siis endale programmi "igaühele midagi". Lasse sai tunnise massaazi, mina selle aja ujusin (20m basseinis 300m - mitu otsa see teeb?) ja testisin saunu. Kivi-, soola- ja aurusaun meeldisid hästi. Aga kõigepealt kõndisime pea tund aega mööda liivaranda, mõnus. Mitu kollast liblikat laperdas ka seal ringi.
Ja siis läksime sööma ja sõime kala- ja lihavalikut ja kobrast ja vutti ja ploomitriot ja kõik oli väga maitsev, kohati koguni huvitav. Ainult et lauda teenindav tütarlaps ei küsinud kordagi, kas/kuidas maitses. Kui siis magusataldrik laualt viidi, saateks küsimus "kas soovite veel midagi", vastas Lasse (veendunud, et nüüd viimaks tuli ikka see küsimus ka ära) - "väga hästi!".
Selle pildi nimi on "Tuleb otse Rootsist".

 Nii soe oli rannas, et sai kampsikuga poseerida.

 Suvel on see rand vist veidi teistsugune?

Keila-Joal käisime ka, suurt vett vaatamas. Maakonna laulupeo jagu rahvast oli kohal ja muudkui vooris juurde. Oli ka, mida vaadata ja kuulata.

 
 
 
Vastus: köögipõrand pärast seda, kui Lasse on väga ettevaatlikult granaatõuna avanud ja söönud. Tehnika on oluliselt paranenud, seinad ei näe enam välja nagu pärast veretööd. Ja tavaliselt jääb põrandki puhtaks.

Piibet pidi pulma

Nädalavahetusel käisime Tartus pulmas. Vend pani oma keskmise tütre mehele, seis on seega 2:1.
Kingiga oli lihtne. Ümbrikust pidi küll olema, aga me mõtlesime, et ikka mingi "mark" võiks ka olla... Seda oli hulga raskem leida kui sobivat ümbrikku. Saaremaa Seppade poes nägin siiski sellist, mis kõnetas: sepistatud kaelaehted madu ja rõngasrist. Pakkisin need eraldi, kuid nimesid peale ei kirjutand, et las vaatavad ise, kuidas jagavad. Ja Anu Raua vaibanäituselt saadud kaart Pulmavaip oli ju lausa kümnesse. Pakendiks sai Tõstamaa tanutikandi mustriga kott.
Seekord läksime lõunasse mööda Piibe maanteed. Esimest korda elus, aga selgus, et Aegviiduni olime seda teed varemgi sõitnud. Oli hea vaikne tee ja suvisemal ajal ilmselt päris maaliline, kui lume ja jää asemel on põllud ja järved. Kurgi nägime! Kui Pärnu-reisi ajal oli pesadest paistev valge asi lumi, siis nüüd olid kured koju jõudnud ja lume välja visand. Ja lõokesi ja kiivitajaid oli ka näha. Ainult et Tartu ei tahtnud ega tahtnud kätte jõuda.
Elasime prooviks Barclays. Tuba oli 2. korusel ja vaatega Toomemäele (kohe sõna-sõnalt, mäesein aknast vast 5 meetri kaugusel). Mida aga polnud, oli lubatud wifi. Läksin koos arvutsiga vastuvõttu muret kurtma - wifi missugune! Ukse taga koridoris oli ka veel olemas, aga toas kadus jälle ära. Siis korraks tuli ja läks kohe jälle ära. Pakuti tuba korrus kõrgemal, käisime testimas - ikka ühendust pole, nii et ei kolinud. Tütarlaps lubas, et umbes 1/4 tunni pärast jõuab majja tehnik ja teeb millelegi restardi, see vast aitab. Ilmselt aitaski, sest vahelduv wifi muutus alaliseks. Ja siis helistas seesama tütarlaps ja küsis, kuidas olukord on. Selline teenindus! Hommikul välja kolides jällegi küsiti, kas tuba ikka oli vaikne (tellides kirjutasime, et otsime vaikset tuba) ja tänati külastamast. Vot nii tulebki teha!
Õhtust sõime Kompanii tänava vene restoranis. Polnudki ammu sellises kohas käinud, kus kõiki lauale toodud taldrikuid ehivad frillice salati küljest rebitud ribad. Magusat me ei võtnud, aga ju sinnagi oleks tükike rohelist sokutatud. Küsisin, kas menüüs olevad marineeritud seened ja hapukurgid on ikka oma köögi toodang - ei, poest ja purgist, oli vastus. Pliinid olid nisujahust, seenesalat marineeritud seentest ja vedel... Never again!
Laupäeval kell 12 olime siis kenasti Veski uulitsa uusapostlikus kirikus. Uus ja suur teine! Varsti pärast meid saabus ka noorpaar. Kui vanem õde sõitis oma pulmapäeval limusiiniga, siis seekord oli noorpaarile antud maastur.
Kõigepealt kuulati laulu (oli koor ja oli solist, orel ka).

Tommi hoida olid antud sõrmused:

Siis võttis vend sõna, luges palvet ja Piiblit ja rääkis elust ja armastusest.

Pojadki kuulasid ja panid tähele. Ikka hämmastav, kui isa nägu on Marek läinud... isal pole küll kunagi nii võimsat habet olnud.
Sõrmuste isanda töö saab kohe tehtud.

Tseremoonia puänt oli aga see, et noorpaar hakkab edaspidi kandma ühist perenime Lilleleht, mitte Pärnpuu. Värskele äiale see ilmselt meeldis.

 Värske perekond Lilleleht istus õnnistamise ajaks tagasi oma pinki.

 

 Paraadpilt

 ja perepilt.

Siis ootas tordilaud. Kõigepealt söödi kõht võileivatorti täis ja siis asuti Raheli meistardatud pulmatordi kallale. Peigmees sellel oli tseremoonia jooksul üsna kummuli kukkunud. Ikkagi raske päev... Kõik 3 kihti olid erineva sisuga. Väga alatu, sest meie kolmandat enam ei jaksanud ja see oli raudselt kõige maitsvam.

Nagu eestlaste puhul ikka, oli seltskond algul üsna hillitsetud. Lasse hakkas juba Eesti pulma Rootsi matusega võrdlema, sest Rootsis on võileivatort tavaline peietoit ja ka musta lipsu muul puhul ette ei seota. Meie laua otsas ühel vanaonul oli õnneks klaver põõsas - suupill põuetaskus - ja ta mängis mõned lood, et lahedamat meeleolu luua. Õnnestus küll.
Pruudikimbu viskamisega tegi Meril sohki. Ühe asemel viskas 3 ja kõik püüti kinni. Ainsana jäi seekord ilma noorem õde, aga tal on ka aega veel.

Tagasi sõitsime otseteed, sest selle tee keskel on Põhjaka mõis. Sõime natuke, jõime natuke ja kaasa ostsime ahjusooja koriandriseemneleiva (sest päevalilleseemnetega oli otsa müüdud). Kui nad ainult oma mudateega midagi ette võtaksid... Huvitav kui kiiresti tee sillutatud saaks, kui iga külaline kasvõi ühe kivi kaasa tooks?
Enne Põhjakale jõudmist aga tekkis mul tunne, et midagi on justkui puudu. Sall, sinder! Olin selle pannud tooli seljatoele niikauaks ootama, kuni noorpaariga ja teistega hüvasti jätame. Õnneks sain sallil sabast kinni -  helistasin vennale, vend leidis salli ja võttis vastutavale hoiule. Aga aru ma ei saa, miks nad mu juures ei taha püsida.

Et kuidas siis sepised jagati? Eks ikka nimetähe järgi: Meril sai Mao ja Rainis sai Rõngasristi.