Teisipäeval pärast pooleteisenädalast puhkust oli töö e-kast posti täis, suuremalt jaolt üha ärevama tooniga läkitused ametiühingutelt, sest on oht, et järgmisel aastal palku ei indekseeritagi ja see on ju ennekuulmatu häbematus... Lõunalauas selgus, et olin vist läbi lugemata ära kustutanud ka ametist lahkuva M. Solana kutse tulla teisipäeva õhtul teda ära saatma. Kui ma ikka olin sellise saanud :) Õnneks oli kutse kõigile-kõigile kolleegidele ka nõukogu veebilehel, nii et tundsin end ikkagi kutsutuna ja läksin kohale.
Koht oli Juubelipargi automuuseum, kus lisaks sadadele muudele iludustele on parajasti ka 100-aastaseks saanud Bugatti erinäitus. Menüü oli muljetavaldav. Tervitusveini kõrvale väikesed ampsud väga kiiresti liikuvatelt kandikutelt; oleks võinud arvata, et nende kandjatel käib võistlus selle peale, kes suudab läbida saali nii, et kandik võimalikult täis jääks. Siis õhtu nael - Solana lahkumiskõne. Sellelt mehelt (või tema tiimilt) on paljudel õppida. 2-3 minutit inglise ja teist samapalju prantsuse keeles ja kõik oluline oli öeldud: et tal on olnud au ja rõõm ja et ilma nii suurepäraste kolleegideta ei oleks ta mitte midagi suutnud teha. Ja saigi rahvas toidulettide äärde jaguneda. Austrid, foie gras, külm ja soe lõhe pisikeste pannkookidega, juustulaud, kümmet sorti minikoogid... Kui õhtul Lassele rääkisin, ohkas ta ainult, et niimoodi siis prassitaksegi maksumaksja raha eest. Ma siis tänasin oma lahket maksumaksjat meeldiva õhtu eest.
Autode vahel räägiti loomulikult ka palgast ja esmaspäeva hommikuks kavandatavast streigist. Saime kuulda, et palga ülespoole indekseerimine ei ole üldse palgatõus... Huvitav, kas sama loogika kehtib ka vastassuunas, et allapoole indekseerimine ei ole palgalangus?
Esmaspäeva õhtul on järgmine pidustus - uute inimeste tervitamise ja lahkuvate ärasaatmise oma. Karta on, et see erineb eelmisest nagu öö ja päev. Kui just Solana ise üks lahkujatest ei ole :)
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment