Verviersis oli Spa-rongini ligi tund aega ja lõunaaeg, niisiis vaatasime ringi, kus süüa kiire lõuna. Kohe jaamahoone vastast leidsime väljariputatud menüü, kus oli kala, vähemalt 10 sorti mulle ja muud head. Ainus probleem, et uks tundus täiesti lukus olevat. Õnneks märkasin noolt, mis juhatas järgmise ukseni, mis oli selline tavaline majauks, aga viis siiski restorani.
Koht oli peaaegu inimtühi - enne meid oli 1 daam - aga kohe meie järel tuli esmalt 1 mees ja siis 1 paar 2 väikese koeraga. Koos menüüga toodi oliivid ja klaasid makaronisalatiga - seda pole siin enne ega pärast juhtunud :) Tundus olevat pereüritus, kus vanaisa haldas teenindust, pojapoeg serveeris (üsna esimesi päevi vist, käed alles värisesid) ja vanaema tegi keldrikorrusel köögis süüa - seda nägi koridoriaknast. Kui me väljas menüüd lugesime ja aru pidasime, siis need seal sees ilmselt jälgisid meid ja hoidsid pöidlaid, et me ikka sisse astuksime...
Kuna forell oleks võtnud ca 20 min aega ja mullid poole vähem (selgus prantsuse(!)keelses arutelus omanikuga), võtsime viimased - kahe peale 1 portsu, nagu tavaliselt. Ma ei saa aru, kuidas kohalikud jaksavad terve poti ühe peale ära süüa... Karbid olid väga head ja väga suured ja meie laua juures seina peal oli raamitud ajaleheartikkel nende mitut sorti mullidest - ju siis kiidulugu :) Taustaks mängiti prantsuse diskopoppi, sellist klassikalist 70.-80. aastate oma, ilmselt vanaisa valik.
Peremees käis küsimas, kuidas meile maitseb ja kas kõik on hästi ja kui me ära läksime, siis tuli ja jättis kättpidi hüvasti ja tänas, et me ta juurde tulime. Nii armas!
Oleks pühapäeval tagasiteel ka rongidega mingi jama olnud ja aega palju, oleksime sinna kindlasti jälle lõunale läinud. Paraku käisid rongid plaanipidi ja pidime piirduma jaamabaarist (need on ikka igal pool üsna ühesugused; meenus, et Viljandi oma nimi oli mingil ajal väga sobivalt Dead End) ostetud ardenni singiga võileibadega.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment