Huvitav nädal on olnud. Esmaspäeval käis üks ekstsellents rääkimas, kuidas läheb meie siinsel tööandjal ja armsal isamaal selle sees, kolmapäeval oli au teine ekstsellents lõunale kutsuda.
Esimeselt saime muuhulgas kuulda, et Eesti on väga edukalt suurde liitu sisse elanud, näiteks on meil tohutult palju häid assistente. Kõrgemate kohtadega on kehvemini... Saime teada ka, miks vastsest välisteenistusest ja selle esileedist suurt midagi kuulda pole: see toimib konsensuse alusel, aga seni pole veel leitud välispoliitilist küsimust, milles see oleks võimalik saavutada. Tuleviku kohta väitis mees, et riikide liidrid teavad väga hästi, mida tuleks teha, et käimasolevat kriisi lahendada. Aga nad teavad sama hästi, et kui nad seda teeksid, siis tagasi tüüri juurde neid ei valitaks... Mis see siis on, kas demokraatia kriis, nagu arvas eilne lõunakaaslane? Eesti (ja viimati ka Rootsi) on siis ju seda reeglit kinnitavad erandid?
Eestist rääkides - isegi mulle hakkab tunduma, et oleks vist aeg hakata natuke vähem paremliberaalseks muutuma. Aga kes oleks alternatiiv?
Rootsis on asi just vastupidi, nemad on hakanud paremale võtma, mis on mõistlik. Viimati lugesin, et eelmisel aastal läks seal eelpensionile 6700 alla 30aastast noort, kellest enamus polnud päevagi töötanud. Ja see trend on tõusev. Ja kui ma väga valesti aru pole saanud, siis kui inimesel tervis lonkab (no näiteks pea või selg kogu aeg valutab) ja arst kirjutab talle tõendi, et ta täiskoormusega töötada ei jaksa, maksab selle mittejaksatud osa eest palka (no ok, toetust) kindlustuskassa. Sest ega siis inimest selle pärast väiksema sissetulekuga või karistada.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment