Käib, käib, aga kohale ei jõua

Kõige kuulsam koht Enaforsholmi ümbruses on Silverfallet, Hõbejuga. Eelmine kord sealkandis olles sinna ei jõudnud, sest põlgasime kaugeks. Seekord läksime siiski uurima, kui kaugele kannatadasaanud jalaga jõuab. Eelmise päeva luureretk andis lootust, et rada on üsna tasane ja lihtne käia. Ikkagi vana klassikaline terviserada, mida mööda juba pikkade seelikute ajastul käidi.
Reede hommikul pakkisime asjad autosse ja lõunasöögi seljakottidesse ja asusime teele. Esimene jupp läks läbi metsa ja seal nägime igasugu huvitavaid asju. Seeni loomulikult, kuivõrd need nüüd neljandal päeval veel huvitasid. Mõned isendid olid siiski päris ilusad. Selline triibik näiteks.
Või siis selline kännu küljes kasvav pesakond.
Kui mütsisuurused puravikud on tavalised, lausa igapäevased (ja täiesti ebahuvitavad, sest on juba vanad ja pehmed), siis samas mõõdus pilvikuid ei kohta tihti isegi seal.
Esimese kilomeetri peal tegime kaks avastust. Esimene oli, et meiega sama rada on kasutanud põder. Sellised ilused värsked jäljed olid vaheldumisi pabulahunnikutega.
Teine ja veel murettekitavam oli see, et tee oli täis surnud lemminguid. Mitte just paksult, aga nii 15 tükki vedeles küll maas, ja kõik teerajal. Minu teooria on, et nad olid vale seent söönud või siis põdraga lähemalt kohtunud kui meie ja ataki saanud.
Mingi aja pärast sai mets otsa ja algas raba, kuhu head inimesed olid käigutee teinud. Ja teisel pool raba ja uut metsa paistiski hõbedane veeniit mäeküljel.
Siin-seal kasvas ka üksikuid murakaid, aga mitte nii palju kui esimesel päeval nähtud ja korjatud. Paari teist matkajat nägime ka.
No ja nii me siis marssisimegi. Lausa teise sillani välja ehk umbes poolele maale. Siis keerasime otsa ringi, sest sama jalaga oli vaja ka tagasi autoni jõuda. No ja midagi peab ju ka järgmisteks kordadeks jääma.
Tagasiteel nägi Lasse selles metsaservas seda põtra, kelle jälgi me metsas olime ajanud. Mina ei näinud, kiire põder oli. Esimese silla juures jõekäärus oleval lõkkeplatsil võtsime lõunat ja siis oli juba metsarada autoni. Jalg oli väga vapper!
Edasi sõitsime tagasi Åre ja Mörsili poole, kus ootas öömaja. Nende kahe vahepeal tegime põike Åre mäe tagumisel küljel olevasse Huså külla, mis olla kuulus oma kitsejuustu poolest. Suured sildid juhatasid kenasti kitsetaluni teed ja mäe poolt kostis lehmakellade klikk-klokk, kohe nagu Alpides kohe. Aga kitsi ei paistnud ega kostnud mitte kusagilt. Maja ees istus vana mees, jalad veekausis, ja hõikas, mida me sealt otsime. Lasse hõikas vastu, et kitsejuustu. Vanamees seepeale, et ta on väga kõva kuulmisega, peaaegu kurt kohe, ja temaga tuleb valju häälega rääkida. Lasse läks siis kohe üsna lähedale ja karjus: kitsejuust?!?! Kas te tahate äkki kitsejuustu, küsis vanamees vastu. Siis olete küll oma 7 aastat hiljaks jäänud... Naabermaja aias päevitas seltskond nooremaid inimesi ja jälgis seda tsirkust. Oli ka soe päev, ikka kõvasti üle 10 kraadi. Kitsede asemel on külas nüüd korralik spaa.
Öömaja Mörsilis oli tuba külalistemajas. Me sattusime vist väljaspool hooaega, sest olime ainsad kunded. Peremees tegi sellele vaatamata meile korraliku kalaprae (külmutatud kalast paraku) ja perenaine näitas, kust me hommikusöögi leiame ja kuhu hommikul minnes võti jätta. Õhtul välja minnes pidime hoolega kontrollima, et võtmed kaasas on, muidu poleks tagasi tuppa saanud muidu kui oleks tulnud lahke pererahvas tagasi tööle tellida. Akna taga oli selline idüll ja pääsukesed muudkui tiirutasid, kui nad just traatidel ei kogunenud.
Laupäeval natuke enne keskpäeva lendasime tagasi Stockholmi (seekord SAS süüa ei pakkunud). Seal trehvas Lasse naabrimehi ja rääkis neile oma seiklusest libedal kivil. Õhtul andsid naabrid uksekella ja kinkisid kaks karpi enda korjatud külmutatud mustikaid, et ei tekiks kiusatust teist jalga marjade nimel ohtu seada. Igaks juhuks - kui kiusatus peaks siiski tekkima - oli teine kingitus veel. Gotlandi kadakast (ikka ka ise) tehtud jalutuskepp. Sellised armsad naabrid.
Seentest sai 10 purki ja murakatest 1 topsi. Ei olnud enam eriti soolased.
Aga maailm on ikka natuke korrast ära, kui lennuk ja rendiauto on öörongist nii palju odavamad, et vahe eest saab peaaegu et 4 ööd magada, ja mitte telgis.