Ükski suvi pole õige suvi, kui ei saa vähemalt üks kord laevaga üle Läänemere sõita. Eelistatavalt selle laevaga, milles on vene restoran, kus tehakse neid ülihäid metsaseenesalatiga pliine ja uhhaad ja kiievi kotletti (mis küll eelmine kord palju parem oli). Seekordne reis kinnitas taas vana vene tarkust rublade ja sõprade erineva tähtsuse kohta inimese elus.
Selles vene restoranis oli järjekordne räuskav klient, seekord higist haisev eesti mees oma tiinekast pojaga (korvpallimänguri riietes). Ilmusid siis, kui lauad ammu terveks õhtuks kinni pandud, ja nõudsid sisselaskmist. Administraator kahetses ja soovitas kell 10 tagasi tulla, seepeale hakkaski tüüp räuskama, et mismõttes ei ole kohti ja trügis ise endale lauda otsima. Mitu tükki olid veel tühjad ja vähe puudus, et ta oleks kuhugi lihtsalt maha istunud. Admin sai ta siiski uksest välja lubadusega, et kui mõni tellitud laud veel ka 15 minuti pärast tühi on, saavad nad selle endale. Õnneks jõudsid inimesed õigel ajal kohale ja tüüp sai räuskamist jätkata. Lõppes asi sellega, et admin käis ja koristas ise ühe hetk tagasi lõpetanud laua puhtaks ja paigutas tüübid istuma. Aitäh talle selle eest küll ei öeldud.
Stockholmis pakkisime moosipurgid, heeringapakid ja muu hea lahti ja nautisime paar päeva suve. Mõõtsime saare üle (kaldaring on umbes täpselt 2 km ehk natuke üle 3000 sammu), sõime sushit ja käisime ujumas (8. kord, siiani selle suve viimane, aga väike lootus lisa osas veel püsib) ja tegime pika jalutuskäigu paatide ja naeratavate hobuste juurde. Ausõna - läks mees kahe koplis oleva hobuse juurde ja üks neist tõstis ülemise huule üles ja naeratas nii, et kõik hambad paistsid. Nii nummi!
Siis pakkisime seljakotid ja kummikukotid ja lendasime ära põhja, Åresse/Östersundi. Ma tahaksin teada, kes pagan see ostis piletid kell 0820 Arlandalt väljuva lennu peale... Äratus kesk ööd, hommikusöögiks kiire jogurt ja taksosse! Jõudsime üks rong varasema peale kui oli kavas ja Arlandal võtsin aega: rongist väravasse minekuks läks aega 6 minutit, sest check-in oli enne tehtud ja ainus takistus üsna inimtühi turvakontroll. Ja siis tuli teade, et lend hilineb. Äkki oli aega nii palju, et istusime kohvikusse maha ja sõime selle peale korraliku kõhutäie. Lennukis selgus muidugi, et hommikusöök on kõigil pileti sees - ja veel milline!
Pilet väitis, et continental breakfast, aga karbi sees polnud mitte sai ja moos, vaid mahl, jogurt, müsli, juust, sink, tomat ja või; lisaks sai korvi seest võtta sooje kukleid - kasvõi 2. Teed ja kohvi pakuti 2 ringi, nagu Rootsis kombeks (tass ja påtår). Meie pakkisime oma söögipakid kummikukottidesse lõunasöögiks.
Lennujaamas saime ühe numbri võrra suurema auto kui oli kinni pandud: Polo asemel anti Golf, aga ega me väga ei kurtnud. Siis suund läände ja seiklus algas. Esimene huvitav asi tee ääres oli korjajaid täis maasikapõld. Rootsi on ses mõttes õnnelikus olukorras, et hooaeg kestab seal ikka kaua ja kohalikku värsket saab kuude kaupa. Natuke maad edasi oli teeäärsel heinamaal kaks ilusat rebast.
Esimese peatuse tegime Mattmari kiriku juures. Kirik oli lukus, aga kellatorn oli selline kenake.
Kuna meil kiiret kuhugi polnud, siis keerasime sisse ka sealsamas lähedal olevasse bensujaama ja nägime sellise juhiga autot:
Maja seinal auto taga näitas termomeeter tüüpilist 9. augusti soojust. Päikese käes. Oh jah, õnneks said kindad, sall, müts ja villased sokid kaasa.
Järgmisena peatusime ajaloolises paigas. Selles Åre külje all olevas Hedmani mägikülas tutvusin 1989. aasta lõpus Lassega ja õppisin mäe peal suuskadega enam-vähem hakkama saama. Siiani on meeles Lasse ja Berti kuldsed sõnad: raskus orupoolsele (st alumisele) jalale! Nendel jällegi ei lähe meelest see, kuidas ma ühel jumala laial ja sirgel nõlval äkitselt vupsti metsa vahele kadusin. Õnneks ei saanud puuga kokku.
Ja siis jõudsime Enaforsholmi. Toa võtsime sellesama mis 3 aastat tagasi, kui viimati seal olime - akadeemiatiiva ülemisel korrusel. Meie toa üks aken on see rõduuksest paremal, teine nurga taga. Olud on seal lihtsamad kui peahoones, aga see-eest on elanike kasutada köök ja see on seente seisukohast väga oluline. 
Tuba ja muud kohad olid kuidagi väsinumad ja kulunumad kui viimati. Põhjuseks võis olla lisaks ajahambale ka see, et peremees Bosse oli naisest lahku läinud (või vastupidi) ja nüüd askeldab seal 2 meest - üks (John, uus taanlasest kokk) peamiselt köögis, teine peab jõudma igale poole mujale. Meestel aga on multitaskinguga teadagi kuidas.
Pärast sissekolimist tegime tutvumistiiru ümbruskonnas. Tuvastasime, et lehmade asemel on koplis kamp lambaid - Bosse lubas, et lehmad tulevad ka, aga pärast meid. Ta rendib neid ühelt talult, et koppel niidetud saaks. Jõe äärast leidsime paljulubava seenemaa, puha puravikud. Ja metsaalune oli paksult pilvikuid täis.
Peahoone tagaküljele oli tekkinud täiesti uus ja ilus veranda. Piilumine andis teadmise, et seal saab varsti süüa.
Veel leidsime jõe äärest tünnisauna, aga see oli külm ja tühi. Lasse näitles siis natuke seda Kevade stseeni, kuidas Kiir Tootsi kütmisel saunas käis.
Ega esialgu toas ka palju targem polnud. Ilmselt polnud seda tükk aega kasutatud ja radikatel kulus ikka mitu tundi, et soe sisse saada. Seni olid abiks tekk ja ajalehed.
Siis sai kell 6 ja algas päeva parim osa - õhtusöök. Himmel och pannkaka! Oleks ma seda teadnud, oleksin lõuna vahele jätnud ja fotoka kaasa võtnud. Hästi süüa sai selles kohas ka varem, kui Bosse köögis askeldas, aga no see John on ikka teine tase. Menüüs oli 2 külma salatit: lehtsalat, kurk ja tomat ühes, porgand, naeris ja ingver teises; 2 sooja salatit: keedupeet kreeka pähkli ja kitsejuustuga ning kinoa praetud sampinjonide ja punase sibulaga; praeks sjömansbiff e meremehe loomaliha (kartuli ja sibulaga õlles hautatud õhukesed fileelõigud). Kui tundus, et kõht on - eriti neid sooje salateid - otsast otsani täis, tuli köögist teade, et serveeritud on magustoit: kookosekattega ahjuõunad vaniljekastmega. Kui nüüd millegi kallal norida tahaks, siis kaste oleks tõepoolest võinud natuke paksem olla. Ja õun pehmem...
No comments:
Post a Comment