Åres jalaarsti juures

Selline ilus lilleline kahhelahi oli meil toa ühes nurgas. Ja selline armas põdra ja hundi kohtumise stseen rippus minu voodi kohal.
Järgmisel hommikul pärast seda, kui Lasse oli teinud Humpty Dumpty Had A Great Fall, oli selge, et nii paistes jalga kummikusse ei pressi, heal juhul tossu sisse. Kuna jalg tasasel maal ettevaatlikult käia kannatas, pani Lasse ette sõita peaaegu Norra piiri peale Storlieni ja vaadata, kas seal on mõni rahulik ja kuiv matkarada. Ei olnud. Läksime siis veel natuke Norra poole, aga peale ühe külgepidi poolenisti kraavis oleva mersu ei näinud midagi huvitavat. Piiri peal seisid mundris mehed, aga me ei läinud lähedalt uurima, mis mundrid ja miks, vaid keerasime otsa ringi. Oleks tahtnud teada, mida mundrid sellest manöövrist arvasid ja kas nad andsid kahtlaselt käituvast autost teada ka teist läheduses Norrasse viivat teed kontrollivatale kolleegidele.
Siis lõpuks tuli see, mida ma eelmisest päevast saadik olin oodanud: äkki sõidaks ikkagi Åresse ja näitaks jalga arstile. Sest et kui kusagil üldse on arstid nikastatud, nihestatud, väänatud ja murtud jalgade spetsialistid, siis Åres, kus nad neid talv otsa lapivad. Mõeldud, tehtud. Arstimaja leidsime napilt enne lõunapausi, aga Lasse võeti kohe jutule. Arst arvas, et kui käia kannatab, siis on luud terved ja pilti pole mõtet teha. Sidus elastiksideme toeks, soovitas päeva jooksul aeg-ajalt jalga ülestõstatud asendis puhata (paistetust vähemaks saada) ja andis lootust, et nii 4 nädala pärast võiks jalg jälle ok olla.Selle teadmisega läksime lõunasöögi jaoks paika otsima. Kohe Åre kõrval on Ullådalen, kus talvel suusatatakse ja suvel matkatakse. Sealt leidsime mõnusa terrassiga söögikuha. Koht ise oli kinni, aga terrass lahti ja meil ju lõunavõileivad kotis. Kohviku ukse ees oli selline huvitav silt... umbes nagu: granaat jätke siia. Ei tea kui tihti sinna kohvikusse granaadiga tullakse?
Tee peal tuli meelde, et murakatele oleks hea veel natuke suhkrut peale raputada ja sõitsime jälle peaaegu et Norra piirile, seal on keset eimidagit üks hästi suur supermarket. Parklas enamasti norra autod, ja üks osa parklast on busside jaoks. Ega tea, ehk käivadki teisel pool piiri shoppamas. Suhkur käes, mõtlesin korra, et võiks nalja teha - jälle piirini sõita ja demonstratiivselt ümber pöörata, aga ei tea ju, kui tugeva närvikavaga need piirikontrollijad on...
Enne õhtusööki jõudsin igatahes läbi käia selle osa jõeäärsest rajast, mis eile käimata jäi. Tulemus oli sama - plastpotsik ja müts seeni täis. Peamiselt puravikud. Need jõudsime enne sööki ära puhastada. Ühtlasi proovisin, mis on saanud murakatest - kahtlaselt soolased oli teised... Kontrollisin suhkrutoosi - oligi seest soolane! Loputasin siis murakad soolast puhtaks ja raputasin neile suhkru peale. Ema ju õpetab ka, et iga magusa toidu sisse tuleb tera soola panna, ehk käib see ka murakamoosi kohta.
Õhtusöök võttis jälle peaaegu sõnatuks. Ahjus küpsetatud mägihõrnas (rootsi k röding), kurgi-naeri-salatisalat vaarikakastmega, soe zuccini-tomati-punasibula-juustu-küüslaugu salat ning lahtine lillkapsa-fetajuustu pirukas. Ja magustoiduks kaerahelbepuruga õuna-pirnivorm. Võimas!