Vahepeal käisin tiiru kodus käimas. Programm oli nagu skandinaavlastel ikka: massaaz, juuksur, kohvik, trenn... Lisaks lükkasin hoovis lund kokku, kaks ja pool korda (üks kord ainult pool hoovi, sest naabrimees jõudis enne lõunat poole ise ära ajada). Ja need kaks tervet korda ühel päeval! Ja veel pärast trenni! Pärast olid triitsepsid jumala valusad ja põlv sinililla. Lõug õnneks mitte, kuigi esimese (selle pooliku) lumetrenni käigus kukkusin korra kõhuli. Kohe täies pikkuses, nii et lõuagi panin maha! Kunagi saan ehk lapselastele rääkida karmist talvest, kui kahe päevaga rookisin hoovist aeda (lähemal pole enam kohta lund ladustada) nii umbes 1x1x3m kelgumäe.
Stockholmis seevastu on kevad peaaegu käes. Lund ikka väga vähe järel ja lumeta jäänud peenardes tutsakate kaupa lumikellukesi.
Suure postimaja juurest leidsin sellise kummalise teeviida. Justkui oleks keegi naljavend saanud inspiratsiooni Viru hotelli kgb-muuseumis uksel olevast sildist "Zdjes nichevo njet". See silt siin ütleb: INGENTING. Postterminal e Mitte midagi. Postiterminal :)
Äge lõõgastus!
ReplyDelete