Uisupidu

Kui 6. märtsil avanes aknast selline pilt,

siis 15. märtsil hoopis selline.

See oli alles luurerühm. Järgmisel päeval käis aknaalusel jääl selline voorimine, et ei olnud kahtlustki - uisud kaasa ja jääle!  
Nii imelik tunne oli jääle laskuda - siiani oleme redelit ikka suvel ja ujumiseks kasutanud. See lähim 5. korruse rõdu ja selle kõrval olev kardinaga kaetud aken on muide need, kust on tehtud mu fotod aknaalusest järve-elust.

See jää oli üsna teistsugune kui Norrviki oma, mis ulatub turvaliselt kaldast kaldasse ja on mitukümmend cm paks. Siin oli kinni külmunud pragusid, vanemat valget jääd ja seda kõige uuemat siledat ja läbipaistvat. Seda, mis uisutajate hordid kohale tõmbas.

Ja kuna keset väina oli lahtine laevatee, siis eriti see siledam jää õõtsus kergelt jalge all, ja praksus ja paukus ja ägises. Nende valgete triipude järgi sai siiski aru, et jääl on paksust vähemalt 10 cm.

Näeb ju välja, nagu ma oleksin jäätükil merehädas? Tegelikult on muidugi ka see tume ala kõva jää.

Kuna tegu päris Mälari järve, mitte lahtiaetud uisurajaga, võttis Lasse kaasa täisvarustuse. Lisaks minimaalsele (piik ja jäänaasklid) siis ka seljakott, milles kilekottidesse pakitud tagavarariided (toimib ujukorgina) ja päästenöör. Minul neid polnud ja pidin parajat vahet pidades Lasse taga sõitma, mitte omapead. Mida oli lihtsam öelda kui teha, sest samavõrra, kui Lasse sellist imelikku jääd nautis, tundsin mina end sellel ebakindlalt... Ja pilte oli ka vaja teha.

Nii lähedale läksime lahtisele veele. Mina arvasin, et see on päikesega jää peale kogunenud ja olin seetõttu üsna julge. Pärast alles Lasse ütles, et selle vee all nüüd küll jääd polnud.

Umbes 45 minutit ja kokku paar kilomeertit sõitsime niimoodi, esmalt ühele poole Essingeledeni silla poole, siis teiselel poole Västerbro silla suunas. Silla lähedale ei tohi minna, sest silla all on jää alati õhem ja nõrgem kui mujal!
Soojendus tehtud, sõitsime Norrvikile ja tegime 14km tiiru. Mõnus! Isegi nädalavahetusel, kui parkla on rtiiki autosid täis ja kaldal on laulupeo mõõtu melu, jaguneb see rahvas järvejääl kuidagi laiali ja hajub ära, nii et sõita saab lahedalt.
Muide, selline näeb välja uisusõprade esik pärast uisutuuri: 
Järgmisel päeval uisupidu jätkus; SSSK (Stockholmi jääpurjeklubi) tõi terve rühma uisutajaid kohale.

Veidi hiljem, kui Arlanda Expressi poole sõitsime, nägime mitut sireeniga kiibariautot... Pärast lugesime, et Alviki silla (meie juurest järgmine Bromma poole) juures oli jääl jalutanud naine läbi jää vajunud, talle appi läinud mees samuti. (Ilmselt mitteuisutajad, kes ei teadnud seda silla-asja.) Enne muid päästjaid jõudnud aga kohale kaks uisutajat, kes ullikesed tagasi jääle aitasid ja kiibaril polnud muud vaja teha kui nad sooja viia.