Spordipuhkus

Puhkus kulub inimesele alati ära, ka puhkavale inimesele :) 

Eriti suusapuhkus ja eriti mägedes. Tööd rabavale Mammule siis seda enam ja meil oli väga hea meel, et vähemalt üks noortest kaasa sai tulla. Suusatada seekord küll ei saanud, aga jalutada ja päikesevanne võtta ja mäeõhku sisse hingata ja loodust nautida ikka.

Pärast kolme Alpi-aastat taas Rootsis ja täiesti uues kohas, Vemdalenis. Nagu Åre, koosneb seegi mitmest lähestikku olevast keskusest, mis liftisüsteemi kaudu ühenduses. Meie keskus oli Vemdalsskalet. 
Ja nagu eelmistel Rootsi-kordadel, sõitsime päev varem peaaegu kohale, et mäeaega rohkem oleks - Stockholmist ikkagi oma 650 km maad ja muidu jõuaks alles pimedas kohale. Esimese öö veetsime Svegis. See on linnake, kuhu lendab Eesti lennufirma Avies ja kus Lasse kunagi kohtu all olnud selle eest, et tagurdanud kohalike rullnokkade autole natuke otsa ja need nõudnud kahjutasuks ulmelist summat. Ei saand, küll aga sai Lasse trahvi selle eest, et auto tagaaken kotihunniku tõttu läbi ei paistnud. Svegis oli jube külm, -18 ja tuul. Õnneks tegime väikese tiiru õues ja saime aru, et kaasavõetud toitu ei saa ööseks autosse jätta, muidu on hommikuks sügavkülmutatud keel ja heeringas. Õhtul skaipisin Sosele Sharmi tervituse - seal öösel 20 ja päeval 30 kraadi. Svegis järgmisel hommikul päikesetõusu ajal -26.

Et koht uus ja tundmatu, kulus saabumispäev kohanemise ja uurimise ja ostlemise peale, nii et suusatamiseks jäi 3 päeva. Need suutsime teha täiesti erinevaiks.
Esimene päev: murdmaasuusk. 

 
Valida oli radu 2,5 ja 10 km vahel ja et esimene km oli kõigil ühine, oli valik lihtne. 5 tundis liiga lihtne ja lõpuks tegime 10 km ringi.  Oli hulga kergem kui 8 km Stockholmis, isegi mäest üles sain käärsammuga.  Mäest alla aitas sahk, aga mitte igast mäest. Ühel korral läks hoog käest ära ja külg läks nii suure matsuga vastu maad, et tundsin korraks kiivrist puudust. Sinikas kintsule sai võimas!
Aga päris obadus tuli alles järgmisel hommikul, kui sain teate, et Soset enam pole - teda tabanud Sharmis äkksurm. Nii kurb, oma juubelinädalal!
Teine päev: matkasuusk.
Eesmärgiks võtsime jahimajakese üleval mäe peal, sest seal lubati piirkonna parimaid ja krõbedamaid vahvleid. Sinna minekuks pakuti kahte võimalust: kas murdmaaradade alguse juurest 3 km ülesmäge või kusagilt eemalt suusaliftiga üles ja siis 1,5 km kergelt allamäge mööda maastikule märgitud matkarada. Valisime selle teise. Transporttee liftini oli vähemalt 2 km ja tugevalt allamäge (2 kukkumist), lift oli murdmaasuuskadega tasuta ja peeti maharonimiseks kenasti kinni. Üleval olid huvitavad poolteist km, eriti üks eriti järsk allamäge koht, kus kasutasime sellist tehnikat:

Siis tuli suur-pikk tuuline lagendik

ja selle lõpus sihtpunkt, vahvlimaja.

Vahvlid olid OK, aga moosi oleks rohkem kulunud. Aga koht ise mõnus, kamin põles ja seintel olid linnu- ja loomatopised ja nahad ja pildid.

 
 
Tagasitee oli lihtne - 3,5 km leebet allamäge, kuid nii tuulist ja tuisust, et kohati oli ikka täiesti polaarmatka tunne.
See läks nii libedalt, et tegime sinna otsa ka ühe 2,5 km murdmaaringi.
Matkates on peamine hoida tempo selline, et jõuab ka ringi vaadata ja looduse imesid tähele panna. Näiteks sellist habetunud kaske (neid on seal palju) raja servas

ja suuskadel husaari suusarajal.

Kolmas päev: mäesuusk. 
Seekord polnud üldse sellist tavapärast mäetõmmet, aga kuna mägi oli olemas, tuli ka see ära proovida. Need suusad on nii tinarasked ja saapad nii kobakad, kui oled juba kergema varustusega ära harjunud! Nõrkadele on ka mõeldud, neid veab ringi lahke hobusemees.

Alpidega muidugi võrrelda ei saa... Lift viis 712 m peakt 812 m peale, sealt nupulift veel sutsu üles ja olimegi tipus.
Mina alustasin rahulikult rohelise mäega, et soojaks saada; Lasse võttis soojenduseks sinise (mis kaardi järgi on koguni poolenisti punane). Siis leidis Lasse lähedusest ühe musta mäe ja mina proovisin mõned korrad seda sini-punast.

Paari tunniga tüdinesime nii ära, et läksime ja istusime Mammule seltsiks. No ja natuke hakkas põlv ka tunda andma.
 
Tagasi koju saamiseks oli jällegi kaks varianti: kas suusad õlal mõnisada meetrit ülesmäge või liftiga üles ja siis hooga majade juurde. Teadagi, kumma me valisime.

Tagasitee Stockholmi läbisime ühe juti, kuid kolme peatusega. Esmalt vahvlipeatus Hovras, kus hollandlased peavad matkajate kodu. Pakkisid mitu aastat tagasi poja ja koera kaasa ja kolisid ära põhja, kus on elamiseks palju ruumi. Vahvli juurde käib nende endi tehtud kodumoos!
Järgmine jalasirutus oli Arbrå kirikus. Ehitatud 15. sajandil, seina- ja laemaalingud 16. sajandist ja kiriku kõrval omapärane kinniehitatud kellatorn. Ja kallakpõrandaga rõdud, et ka tagumised read näeksid, mida õpetaja kantslis teeb.

Ukse käepide meeldis mulle ka, selline sõbralik käepigistuse tunne:

Siis jõudsid korraga kätte lõunaaeg ja Bollnäs, mispeale Mammu arvas, et võtaks ühe pasta bollnese (hih! peaks vist nime ära patenteerima). Ei võtnud, sest Rannarestorani menüüs sellist polnud. Aga olid muud penne-toidud: kukeseentega ja parmesaniga ja... Päris head! Suvel võib see rand ja restoran päris kuum koht olla - eeldusel, et jões vesi ikka soojaks läheb.

Stockholmis sattusime neljapäevaõhtusesse ummikusse ja istusime seal tubli pooltunni. 6:15 siiski kohal - sõit, milleks ühe jutiga oleks kulunud 5 tunni ringis, võttis tänu mõistlikule peatuste tegemisele kokku 8 tundi. Oleksime me veel Uppsalas kohvikupeatuse ka teinud, oleksime ka sest ummikust pääsenud ja ikka umbes samaks ajaks kohale jõudnud. Aga kes siis seda ette teadis.