Turumutt

Ükskord ostsin meie reedeselt turult prooviks paari juustu. Üks maitses eriti hästi ja õnneks olin selle nime ka meelde jätnud: Tomme.
Reedel läksin siis turule jõudes sama juustuleti juurde... Selgus, et seal on kõik juustud Tommed! Nime teist poolt on ka vaja! Teiste juustumüüjate juures sama lugu. Kõige lemmikum nägi välja Tomme de Savoie, seda ostsingi. Sai küll õige.
Oo, ja ühe leti peal nägin kahte ahjupasteedipotti! Seekord sain neist hooga mööda (tuli meelde, et külmkapis on pakk poe-oma), aga järgmisel korral tahan sealt tükki. Äkki on sama hea kui provence'i prantslaste oma.

Naabripoisid

Reede õhtul käisime ületee-naabrite juurest, Iiri lihapoest hakkliha ostmas. Seal poes müüakse päris-liha: black angust ja lammast ja... Kaks müüjaselli sättisid letis vorste ja lihasid korda, ise laulsid letitagusele muusikamasinale kaasa. Nii nunnud! Laupäeval tegime siis kotlette, 15 tükki peterselliga ja 12 ilma. Suurem osa läks sügavkülma.

Ja pühapäeval vaatasime elutoa akna peal, kuidas poe kõrvale pargitud ülipikast külmutus-veoautost tassiti poodi 6 seakeret. Nad siis ikka teevadki ise neid vorste ja pirukaid ja asju! Vau!

Pühapäeva õhtul kuulasime Prüsseli vanalinnas eesti jazzi. Tanel Rubeni kvintett oli siin käimas. Jõudsime esimese loo ajal kohale ja saime viimased 2 kohta - loomulikult mu töö-toanaaber Merle lauas, kuhu keegid olid tulemata jätnud. Eesti maailm on ikka kole väike. Pärast läksime üle raekoja platsi bussi peale. Majadele ja akendele oli juba hakanud tulesid tekkima ja kuusk püsti aetud. Tallil rookatuski peaaegu peal, varsti kolivad lambad-eeslid sisse. Nädalavahetuseks lubatakse lund!

Tervureni linnulaat

Tervurenis on alati tore käia, ilusa ilmaga veel eriti. Juba trammisõit sinna on eriline: esmalt Tervureni maantee äärsed ilusad majad, siis Woluwe park ja tiigid ja totrate tornikestega villad ja lõpuks pikk sõit metsavahel.

Seekord oli trammis paar parmu, kes mingis slaavi keeles sõbralikud püüdsid olla, ja paar turisti, kes Aafrika muuseumi tahtsid ja esimese paari peatuse järel ärevaks muutusid. Kohalikke muidugi ka, ja meiesuguseid.
Meid neegrid ei huvitanud, läksime otse parki ja sattusime sellise linnulaada peale. Heldus, millised hääled neil hanedel on! Ja kui uudishimulikud! Hanesid oli kahte sorti peaga - muhuga ja ilma. Äkki kodune vägivald? Kus on loomakaitsjate silmad? Lõpuks läksid tüübid mitmes jaos laiali, üks osa küla suunas, teine metsa poole. Meie ka.
Mets on kahjuks suure osa värvist kaotanud, ainult mõned ilusad värvilised laigud on järel.
Näiteks selline.
Lõpuks tuli kohviisu ja läksime tiikide otsas olevasse söögikohta. Selle pildi järgi võiks ju arvata, et nende menüüs on kukesupp, aga näe ei olnudki.
Oli hoopis kannibali-toast ja õunastruudel, mis tegelikult oli pehme põhjaga lahtine õunakook. Mõtlesin korra, et kui arve tuuakse, siis teatan, et me pole mingit struudlit saanud-söönud, aga teenindus oli selleks liiga hea.

Banaanikala

Nüüd jälle käes... parim aeg papagoide vaatamiseks. Paar nädalat tagasi oli vaher terrassi ääres veel ilus kollane. Siis tuli kõva tuul, siis nädala jagu vihma ja selle järel räige vihm. Tänane leht kirjutas, et kohati oli läinud nädalavahetusel ruutmeetrile maha sadanud 74 liitrit. Mõni ime siis, et isegi Brüsseli kanal üle hakkas ajama. Vaher on nüüd täiesti lehevaba ja see suur puu kaugemal vasakul, mis siin veel veidi rohelist näitab, samuti. Selle otsas istuvad igal hommikul ja õhtul papagoid ja kisavad mis kole. Nüüd siis näeb neid ka.

PS Lugejate tungival nõudmisel: eelmise postituse esimene pilt on loomulikult tervitustega Piretile!

Rahulik ja vihmane

Nädalavahetuseks ähvardati tervele Belgiale anda 4-tilga-vihma (harilikult näitab kohalik ilmateade 2 tilka ja sellestki piisab), niisiis võtsime kavva kunstimuuseumi. Esimene üllatus oli majja sisenev inimvool ja kassasabad - ju siis olid ka teised ilmateadet või taevast vaadanud.Teine üllatus oli Hieronymus Boschi psühhedeeliline maal. Stseenile lisas natuke juurde ka maali ees sügavas embuses seisev ja selle (maali, mitte embuse) üle elavalt arutav meespaar. Natuke samas stiilis, aga vähem ulmeline oli üks Bruegelitest oma uisutajate ja muudega.
Kolmas üllatus oli see, et Rubensi figuurid ei ole nii rubenslikult volüümikad midagi, vähemalt suure osa nüüdisaegsetega võrreldes.
Kui vanema osaga ühele poole olime saanud ja otsisime teed uuema kunsti juurde, ütles muuseumitädi parajasti teistele täiesti autentse allo'-allo' aktsendiga: De döör in de midl ov de rüm. Võtsime siis ka selle dööri.
Eelmisel nädvah avastasime jälle asukohamaad. Käisime peaaegu Tartu-suuruses Mechelenis, mis jääb rumalasti Antwerpeni-tee peale, nii et kergelt sinna ei satu. Poodlemiseks sobib linn peaaegu sama hästi kui Antwerpen, söömiseks ja imetlemiseks ka.
Linn on maailmale andnud kuulsad Malines'i (paiga prantsuskeelse nime järgi) kellad, vene k malinovõje kolokola, millest lauldud laule ja kirjutatud luulet. Peterburi Peeter-Pauli katedraalis näiteks on niisugused. 49 kella ripub püha Rumboldi katedraali tornis ja mängib peaaegu vahetpidamata.
Prügiautodest ainult tuleb eemale hoida. Sattusime Bruuli tänaval ühe sellise sappa - mööda ei pääsenud, maha ei saand jääda ja põiktänavad ka ei kutsunud... haises nagu koll.
Igas viisakas Belgia linnas on jõgi, nii siingi. Mänguasjamuuseum ja technopolis (väidetavalt vinge), paar paleed (ühes neist õppis mõne aja Anne Boleyn), vähemalt 8 kirikut ja lihtsalt ilusaid tänavaid on. Raekoja platsil on ühe maja katusel kukk ja teisel siga!
Ühe kohaliku õlle nimi on Maneblusser (kuukustutaja) linnakodaniku auks, kes kunagi ammu häire tõstis, sest pidas kuuvalgust katedraalitornil kahjutuleks ja kõik see linn tormas kohale seda kustutama.
Kõrvale võib võtta näiteks paksu vahvli. See pilt on spetsiaalselt tervitusega Triinule.

Valed liistud

Läinud nädalal muutus internets aeglaseks ja nädvah hangus enam-vähem täiesti ära. Sellele vanale hädale lisaks siis, et minule saadetud paberi peal oleva koodiga ei õnnestu mitte kellelgi mitte ühegi arvutiga wifistuda. Laps eile juba peaaegu sai, kast ekraanil lubas, et konnektib meie võrguga... aga siis tuli järgmine kast ja ütles, et vist ikka on mingi viga külges.
Helistasin siis täna teenusepakkujale. See seletas kõigepealt, et aeglane on sellepärast, et kuu maht on ära kulutatud (mulle lubati, et selle paketi eest võib 32 ööpäeva jutti filme vaadata, või peaaegu nii), aga et sellest saab üle, kui nende kodulehelt 5 euro eest ports juurde osta. No mis võiks lihtsam olla, eks? Aga koduleht nõuab registreerumist. Registreerun. Lisaks kliendinumbrile, e-posti aadressile, paroolile, nimele, sünniajale ja juuksevärvile küsitakse lõpuks veel arve kuupäeva ja aktiveerimiskoodi. Õnneks pakutakse viimastele ka seletust: kliendiks hakkamisel saatsid nad 3 lk paberit, kus peal need on. Leidsin, sisestasin. Ütles, et ei sobi, sest kehtivad 4 kuud, aga mööda on läinud natuke üle aasta! Ja mida ma nüüd siis tegema pean, eh?
Wifiga läks õnneks paremini. Poolel teel kadus meil küll ühendus ära (ka telefoni-, sest ma helistasin skaibi pealt), aga õnneks helistas tüüp varsti tagasi ja me viisime asja edukalt lõpule. Vahepeal jõudsin ka ise sinna tagasi helistada, aga sattusin mingi täielise kretiini otsa, kes hakatuseks teatas, et wifi-abi on üleüldse tasu eest, ei saanud mu täiesti selgest inglise keelest aru ja jagas üldse täiesti jaburaid korraldusi. Hea, et ma ei jõudnud neid täitma hakata.
Sellele toredale tüübile oli igatahes kannatust antud. Selle koha peal, kui ma olin vale koha lahti teinud ja sealt väga vajaliku ära kustutanud, oli siiski kuulda, kuidas ta sügavalt sisse-välja hingas, enne kui ütles endiselt rahuliku häälega: Now listen very carefully...

Lingvistilist

Järsku hakkas tööd tulema: vähemalt 8 lk musta teksti päevas, väiksemaid juppe lisaks. Sellest rabamisest (või siis vihmast) hakkas selg valutama.
Eelmine kord soovitas ülemus lahkelt, et mine ripu natuke trepikäsipuu küljes, see aitab. Kui nüüd suhtlus oleks toimunud inglise keeles, siis oleks see võinud kõlada näiteks: "Go hang yourself!" :D